ta ütles, et mul on pohhui

ja sul on õigus, mul on pohhui, mul on pohhui eelkõige iseendast, mul on pohhui koolist, mul on pohhui mida ma teen, mul on pohhui kas ma joon, mul on pohhui, kas ma suitsetan, mul on pohhui palju ma söön, mul on pohhui kellega ma ühesseltskonnas viibin, mul on pohhui kui loll ma olen, mul on pohhui oma mõtete pärast, mul on pohhui mida ma tunnen, mul on pohhui mida keegi minust arvab, mul on pohhui kas ma suhtlen kellegagi või mitte. aga ühes olen ma kindel, mul pole sinust pohhui, mul pole pohhui sellest, mida sa arvad, sest ma tean, et sa hoolid ja et sa tahad head, sellest ma mööda vaadata ei saa, isegi kui ma väga tahaks. ma ei saa sulle kõigest rääkida, millest ma tahaks, sest mul on tunne, et sa ei saaks minust aru, või saaks valesti aru. mul võib olla kõigest muust pohhui, aga mitte sinust ja sa ju peaks teadma seda. ma loodan, et sa mõistad mind, et sa saad aru, mida ma viimaselajal tunnen. see, et mul praegu selline periood on, et mul kõigest, peaaegu kõigest pohhui on, ei muuda minu suhtumist sinusse. ma ei suudaks seda sulle näkku rääkida, sest kardan, et pisaraid oleks nii palju, et ma ei suudaks/ei jõuaks sulle seda kõike öelda ja kuna ma ei taha nõrk olla, siis kirjutan selle siia, vältimaks su haletsust või kaastunnet enda vastu, sest ma ei vaja seda, ise olen kõiges süüdi.

ja sa tead, et ma mõtlen sind, E!!!