You only live once, but if you do it right, once is enough.

mul on vist mäluga probleeme ja ma vist ei mäleta mõnda kohta oma elust, sest ma olen ilmselgelt midagi valesti teinud ja ma ei mäleta mida, alateadlikult võibolla. aga inimesega rääkides, isegi läbi arvuti, sa tunnetad, et midagi on viltu, kirjastiil on teine ja sõnade rohkus on ka teine ja siis kui küsid, mida ma valesti tegin, öeldakse, eimidagi, aga on ju aru saada ,et midagi tegin.

pidevalt käivad peast läbi mõtted, et tahaks midagi rumalat teha, midagi väga rumalat, sest ma lihtsalt ei tule selle kõigega toime enam. peast käivad läbi mõtted, mis sinna ei kuulu ja kui ma need kõva häälega välja ütleks, siis usun, et mõnigi küsiks, kas ma olen imelik või mis mul viga on.

küll on tore, et maailmas on olemas selline asi nagu teesklus või näitemäng või võltsnaeratus. nende kõigi kolme asjaga on võimalik peita palju. see oleks nagu peitusemäng, keegi ei leia tegelikkust üles. keegi ei taha leida ja sina ei taha et keegi leiaks. keegi ei oska sind aidata ja sa ei taha, et sind aidataks, sa arvad, et saad ise kõigega hakkama.
tahan sellest august välja juba, võibolla on see lihtne, aga ma lihtsalt ei oska seda teha, ei oska väärtustada seda, mis mul on ja nutan taga seda, mida mul pole. aga see ju olen mina, tüüpiline mina, sitt sita järel ja ise suudan veel naeratuse näole manada. olen nagu needus kõigil kaelas.