Mul on nii kõrini sellest, kuidas mind kõiges süüdistatakse.
Mul on nii kõrini sellest, kuidas kunagi inimesed oma vigu ei tunnista.
Mul on nii kõrini sellest, kuidas kõik ennast ingliteks peavad.
Mul on nii kõrini sellest, kuidas iga väike asi mu tuju rikub.
Mul on nii kõrini sellest, mida inimesed arvavad ja oletavad.
Mul on nii kõrini sellest, et kui sa kellegi soovide järgi ei ela, siis saad endale vihkaja.
Mul on nii kõrini sellest, ma pean igal hommikul vastu oma tahtmist üles ärkama.
Mul on nii kõrini sellest, et igalpool on nii palju negatiivsust.
Mul on nii kõrini sellest, et inimesed ei mõista mind ega üksteist.
Mul on nii kõrini sellest, kui lihtsalt inimesed oma LUBADUSI murravad.
Mul on nii kõrini sellest, et pean kuulma kogu aeg tühje sõnu.
Mul on nii kõrini sellest, et inimesed ei mõtle mida nad teevad/räägivad.
Mul on nii kõrini sellest, et noad ja seljad puutuvad nii palju kokku.
Mul on lihtsalt nii kõrini kõigest sellest pasast ja sellest, et see kunagi ära ei lõppe. Halvad inimesed vist väärivadki halba, jah? Ma olen üks väga halb inimene siis järelikult. Iga kord kui ma juba natukenegi hästi end tunnen, tunnen endas õnnetunnet ja olen rõõmus, siis läheb midagi jälle perse. Seekord see õrn ja meeldiv tunne kestis ikka eriti lühikest aega. Ma olen jälle punktis kus ma olen sada korda varem olnud. Ja mind lohutab ainult teadmine, et kuna ma varem olen pääsenud siit, siis pääsen ka seekord, lihtsalt läheb vähem või rohkem aega kui varem. Eks seda näha ole.
Vihkan tegelikult seda kuidas ma tahan siia alati siis kirjutada kui mul midagi halvasti on. Viimane postitus oli paar kuud tagasi, septembris vist, õnneks oli postitus vist positiivne, sest septembrikuu oli täis õnne ja rõõmu ma arvan.
Ma tahaks nii väga kooli juba ära lõpetada ja tööle minna ja lõpuks üldse Eestist ära. Ma tahaks teha mingeid tohutuid muutusi oma elus, ma tahaks teha midagi erakordset, midagi sellist mida ma varem teinud pole. Ma tahaksin, et mul poleks ühtegi muret ega ühtegi probleemi ja kõik oleks ilus ja hea ja tore ja lilleline.
Mul on nii vähe motivatsiooni. Ma reaalselt ei taha teha midagi. Ma ei jõua käia praktikal ja ma ei jõua minna tagasi kooli. Ainus põhjus miks ma üldse veel kooli nimekirjas olen, on mu vanemad. Ilma nendeta oleks mul see kool ilmselt oktoobrikuus v varem pooleli jäänud. Tohutu väsimus, energiapuudus, motivatsioonipuudus, tahtejõupuudus oli.
Aasta 2014 hakkab läbi saama. Imelik on hetkel tagasi mõelda, sest mõtlesin suhete poolepeale korraks ja mõistsin, et ma pole see aasta kellegagi nagu koos olnud, hahah :D. Ok, tegelt mul oli mingi kolme v nelja päevane suhe :D :D:D:D (võite kõva häälega kõik naerda). See suhteteema suhteteemaks. Ma ei oskagi otsustada kas on olnud hea aasta v halb aasta. Pigem vist hea, kuigi ka palju halba on olnud. Sain 18, tegin uue tatoka, kolisime, uus auto, olin tööinimene, kasvasin, arenesin, targenesin jne. Halva poolepeale võib lugeda sõpradekaotused ja tehtud vead, mis ei vaja suuremat lahtikirjutamist. But oh well, see aastakene veel kestab natukene, who knows, äkki läheb midagi veel hullemaks veel. Veider tegelikult, et alles oli aasta algus ja nüüd juba tuleb aasta lõpp ja enne kui arugi saan on eksamid ja lõpetamine. Ma ei suuda otsustada mida teha peale koolilõppu....
Nii pika vahe kohta paremat postitust ma anda ei suuda kahjuks..
.jpg) |
| tunnen puudust punastest juustest :S |
võta aeg maha,lase asjadel minna nii nagu nad lähevad,tegele kõige vajalikuga
VastaKustuta