Mõtlesin natukene.

Mis on tõde?

Tõde on sõnad/laused/mõtted/hääl/tunded jne, minu arvates vähemalt. Ma leian, et tõde on igal pool ja inimesed võiksid rääkida kogu aeg tõtt. Või siis vähemalt rääkida tõtt oma perekonnale, lähedasematele sõpradele, oma tüdrukule/poisile.
Mõelge nüüd ise, kui te räägite juba algusest peale kõik tõe ära ega varja endale tähtsate inimeste eest midagi, siis kas elu pole endalgi lihtsam? On ju küll, ei pea muretsema ega põdema, et oi äkki tuleb tõde kusagilt kogemata välja või, et oi äkki ma kogemata räägin end sisse. Muidugi võib tõde haiget teha jah, aga mõelge kui palju see siis võib haiget teha, kui see alles aja möödudes teada saadakse, tundub nagu kõik oleks ju vale/varjamine/mängimine olnud.
Teadmatuses olek ei saa senikaua haiget teha kuni teadmatusesolek kestab, aga kui see läbi saab, mis siis juhtuma hakkab? Ma olin teadmatuses asjadest, mis mind kuidagi ei puuduta, aga oiii kui palju haiget see teada saamine siiski tegi.
Enne kui ''unustate'' kogu tõe rääkida mõelge, mis saab kui see välja tuleb! Ja vabandus ei ole kunagi see, et ''ei tahtnud rääkida, sest ei tahtnud sulle haiget teha''.
Ja niivõinaa enamasti tuleb tõde kunagi välja, vahet pole kas kuid või aastaid hiljem, kuid siiski.
Üks super lause, mis kehtib ka minu kohta- ''Valele eelistan alati kibedat tõde.''

Kas karma eksisteerib?

Mina arvan, et eksisteerib küll. Kunagi leidsime Oliveriga sisekast viis eurot maast ja mingi aeg hiljem kaotasin mina viis eurot ära. Ehk siis, võtsime võõra raha ja karma maksis kätte, kaotasin enda raha ära.
Aga karma ei ole inimene!
Kõik mis teed teistele, tuleb sulle endale karma kaudu kunagi tagasi. Kui teed teistele haiget, siis sa saad selle valu ise tagasi. Käitud teistega halvasti, saad selle tagasi. Ma olen käitunud halvasti mõningate inimestega ja leian, et mingitmoodi läbi karma olen ka selle halvasti käitumise endale tagasi saanud. Kellegi teise süüdistamine selles, et sul halvasti läheb ei ole päris õige. Igaüks elab ju enda elu ise, igaüks langetab oma otsuseid ise ja teeb valikuid ise, keegi ei sunni kedagi, kõigil eranditult on ajud olemas. Ma arvan, et ei saa süüdistada kedagi teist selles, et sul halvasti läheb. Kui läheb halvasti ja sa ei taha, et nii oleks, siis võta ette midagi. Muuda midagi, sea endale eesmärgid ja liigu nende eesmärkide suunas. Kui sa näed piisavalt vaeva millegi nimel, siis ma olen kindel, et sa ka saad selle mida tahad! Elus on küll mõningad asjad, mida on võib-olla võimatu saavutada, aga see ei tähenda, et kõik on võimatu. Unista, unista suurelt. Karma on karma, see on mis, mitte kes!

Inimestevaheline viha?

See on halb. See on negatiivne ja see kurnab tegelikult. Mõelge kui palju enda energiat te kulutate kellegi vihkamisele. Raiskate enda energiat millegi selle peale, kui samas võiksite seda energiat positiivselt ära kasutada. Ma jällegi mõistsin, et ei ole mõtet kellegi peale viha pidada, sest mis kasu sellest saab? Palju parem on inimestega normaalselt läbi saada või käituda nii, et inimesed kes sulle ei meeldi, sind külmaks jätavad.
Viha on nagu armastus- need on tugevad emotsioonid/tunded, ehk siis ma olen mõistnud, et pigem eelistan seda, et inimesed jätavad mind külmaks ja ei tekita mu sisse mingeid emotsioone, kui tunnen tugevat emotsiooni nende vastu- viha või armastus. Lihtne oleks elada, kui ei tunneks midagi, sest viha kurnab inimesi ja hukkaläinud armastus kurnab inimesi.


Mõtlesin asjade üle veidikene ja jõudsin mõningatele enda seisukoha järeldustele.  :)