Pole jälle tükk aega siia kirjutanud.. Kuidagi unarusse jäänud või siis pole midagi märkimisväärset kirja panna ja teile edastada.
Lugesin just eelmise postituse läbi ja ikka ma ei tea millest kirjutada. Lugesin, et lubasin peale eksameid autokooli teooriaga tegelema hakkata, well, eelmine teisipäev oli eksamitest, mille sain 4 ja täna oli siis praktiline eksam, mille sain ka nelja. Tegelikult testi punktid liideti praktilistele punktidele juurde. Hommikul oli närv sees ja põdesin ikka korralikult ja alguses tundus, et kõik lähebki pekki. Pärmi-lehttaigen oli liiga pehme minu arvates ja kuklitaigen oli liiga kõva. Siis vahepeal tundus, et kõik korras ja läheb hästi, aga siis kuklid ei hakanud kerkima üldse...eelmine reede oli sama jama pisipraktikal. Igatahes jäin hindega rahule.
Eelmise nädala teisipäeval peale testi, läksime Ivikaga talli, käisime karjamaal ta hobusel järel ja reaalselt seisin keset hobusekarja ja seal oli vähemalt üle 30 hobuse ja see oli kuidagi awesome :P. Ivika jooksutas hobust ja siis tulime minu juurde panin oma asjad kokku ja läksime ühika juurde ja ootasime Kellit ja Helenit, käisime Prismas ja läksime Ivika juurde. Õppisime Kelli ja Heleniga natukene geograafia kontrolltööks, tõmbasin õudukaid ja siis jõime, sõime krõpsu ja vaatasime õudukat. Hommikul oleks tahtnud täiega magada, aga oli vaja kooli minna. Mõttetu päev oli, nagu ikka need koolipäevad on.
Reedel läksin poole ühese bussiga tartust pukka, aitasin Cärolit Kaidari peo snäkkidega, Kelly tuli ka sinna ja seitsme ajal läksime kultuurimajja ja sättisime kõik ära seal. Siis hakkas rahvast tulema ja lõpuks jõudis ka Kaidar. Pean ikka mainima nagu alati, et mulle ei meeldu purjus ja pealetükkivad inimesed, just meessoost. Hendrik tuli ka kunagi sinna isegi. Ja pidu lõppes sellega, et Kaidar otsustas rumalust teha ja suitsuandur hakkas karjuma. Läksime Hendrikuga sõitma, tahtsin ka sõita, harjutada, meelde tuletada ja käisin talle pinda, et ta mul ka laseks, pika vingumise peale lasigi : D. Juhatas kuskilt metsade vahelt pukka mu. Peale poolt viit jõudsin koju alles ja üldse ei mõista kuidas see aeg nii märkamatult möödus, aga mul oli tore.
Laupäeval ärkasin üles selle peale, et Mõtu tuli koju, avan silmad ja vaatan, et Kertu istub ahju ääres, selg vastu ahju, tekk peal endal ja ei tee mitte midagi, see ajas mind veits naerma : D ja rasmust kodus polnud. Mõtu läks tartu ja me Kertuga olime niisama. Kunagi tuli ta tagasi, koos Rassu ja Raunoga, kes mind veits närvi suutis ajada. Õhtupoole tegin ahjukartuleid ja viinereid ja kutsusin Hendrikut ka külla. Mõtu ja Jaanika tulid koju mingiaeg ja Harry ja Rauno tulid ka natukeseks meile ja kunagi jõudis Hendrik ka, söötsin talle sööki sisse ja vaatasime mu sarja :P. Jaanika ja Mõtu läksid Tartu, Hendrik läks ära mingiaeg, ma läksin magama ja kunagi tulid teised koju tagasi ja tõid mulle kanarulli :P.
Pühapäeval eriti midagi ei teinud, küpsetasin pannkooke, sest Mõtu soovis ja siis tegime suguvõsaliku lõunasöögi :P. Õhtul tulin rongiga tartu ja olin mega väsinud jälle ja läksin mingi kümne ajal magama.
Emme tahtis kasside turvakodust kassi võtta, mitu päeva pidas aru sealsete töötajatega, kuni nad nõustusid meile kassi Eliisa andma. Keegi vabatahtlik tõi ta laupäeval tartu ja ta on ilus kass, tal on nii huvitav karvkate, aga praegu ta on liiga arg veel, vajab harjumist enne kui kedagi endale ligi laseb. Passib kogu aeg kusagil peidus, ma ei mõista kas tal igav ei hakka nii : D.
Rohkem vist midagi eriti kirjutada polegi, aga tahan öelda, et ma ei mõista ennast, ma ei saa aru, kuidas ikka ja jälle ma suudan kõik andestada ja mitte pikka viha pidada, ükskõik mis on, ma ei mõista, kas ma olen liiga hea inimene(nagu kord mulle öeldi) või on temal liiga palju võimu mu üle, mis paneb mind tegema asju, mida ma tegelikult teha ei taha. Ma olen nii kahevahel kas liikuda edasi ja unustada kõik või hoida veel kinni?! Samas ma tean, et kui ma liigun edasi, siis mitte kauaks, võib-olla mõneks päevaks/nädalaks, aga lõpuks ikkagi annan alla, sellessuhtes olen ma jube nõrk. Aga kinni hoidmine? Ma olen liiga osav selles kinni hoidmises ja tunnen, nagu ma ei suudaks iialgi lahti lasta, aga ma olen enam kui kindel, et kunagi tuleb see aeg, kui ma pean seda tegema. Ma pean sunniviisiliselt või vabatahtlikult, aga pean, sest kõik mis on hea/tundub igavesti kestev, siiski lõppeb kunagi. Alati.
Ma ei suuda otsustada kas olla õnnelik või õnnetu/kurb. Ma olen liiga tihti kurb, aga tavaliselt keegi ei saa sellest teada/ei näe seda/ei mõista seda. Ja ma ei tahakski seda, ma ei tahaks kellegi haletsust või kaastunnet. Ma olen harjunud kõigega üksi hakkama saama, kogemused on õpetanud seda, inimesed on õpetanud seda ja iseendale toetumine on kõige kindlam tugi, sest iseendale jääd sa alatiseks alles, sa ei kao endast kuhugi, keegi ei saa sind ära võtta ega sind ära anda, sinust lahti lasta, sind unustada.
Ma tahaks rohkem, et inimesed hindaksid neid inimesi kes nende ümber on, hooliksid neist ja sooviksid neile head, sest kes teab, ehk järgmisel päeval seda inimest ei ole enam? Ja kas poleks parem märgata tähtsaid inimesi enda ümber enne, kui neid enam ei ole olemas su jaoks? Liiga tihti inimesed mõistavad, mis neil oli, siis kui neil pole enam seda, siis kui on liiga hilja ja ei anna enam midagi parandada ega muuta ja kas siis on hea elada kahetsedes, et ei teinud midagi rohkemat, ei pingutanud rohkem ja ei näinud rohkem vaeva? Ega siis hiljem pole ju hea ''nutta'' taga kedagi, kes sul kord oli, aga ise põhjustasid selle, et sul teda enam pole.. Ma arvan, et oluline on öelda inimestele, kui nad sulle kallid on ja olulised on ja seda ka välja näidata enne kui neist ilma jääd...
Lõpp läks nii deepiks jälle, vabandused...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar