I can't erase the times that you hurt me and put tears on my face

liiga palju üksindust, liiga palju halba, liiga palju negatiivsust, liiga palju survet, liiga palju valu, liiga palju kurbust. seda kõike rohkem kui midagi muud. aga ma ei taha neid asju, ma ei taha olla nii palju üksinda, ma ei ole ära teeninud nii palju halba, nii palju negatiivsust, nii palju valu ja nii palju kurbust. lihtsalt ei ole ja ma tean seda. aga viimaselajal tõmbab kõik mind järjest allapoole ja ma ei tea kuhu ma lõpuks jõuan.
inimene, kes pidi olema minu jaoks olemas kogu aeg, kes lubas igavesti minuga olla, kes korrutas pidevalt kuidas ta armastab mind igavesti, seda inimest ei ole enam. ta läks jälle ja ilmselt ei tule kunagi enam tagasi. ta jättis mind, jättis mind taaskord, jälle, nagu ka varemgi ja tal on suva. teda ei huvita, ta ei hooli millesti ja tal on ALATI lihtsam käega lüüa ja selg keerata.

vahest jõuab see kurb ja vastik reaalsus jälle kohale ja minu puhul juhtub seda liiga tihti ja ma ei tea mida ette võtta, mida ja kuidas muuta. ma reaalselt tunnen, et ma olen rohkem kurb ja õnnetu kui rõõmus ja õnnelik.

you can say sorry a million times, say i love you as much as you want, say whatever you want, whenever you want. but if you're not going to prove that the things you say are true then don't say anything at all. because if you can't show it, your words don't mean a thing!!!!

I miss you and nothing hurts like no you.

Pole jälle tükk aega siia kirjutanud.. Kuidagi unarusse jäänud või siis pole midagi märkimisväärset kirja panna ja teile edastada.
Lugesin just eelmise postituse läbi ja ikka ma ei tea millest kirjutada. Lugesin, et lubasin peale eksameid autokooli teooriaga tegelema hakkata, well, eelmine teisipäev oli eksamitest, mille sain 4 ja täna oli siis praktiline eksam, mille sain ka nelja. Tegelikult testi punktid liideti praktilistele punktidele juurde. Hommikul oli närv sees ja põdesin ikka korralikult ja alguses tundus, et kõik lähebki pekki. Pärmi-lehttaigen oli liiga pehme minu arvates ja kuklitaigen oli liiga kõva. Siis vahepeal tundus, et kõik korras ja läheb hästi, aga siis kuklid ei hakanud kerkima üldse...eelmine reede oli sama jama pisipraktikal. Igatahes jäin hindega rahule.
Eelmise nädala teisipäeval peale testi, läksime Ivikaga talli, käisime karjamaal ta hobusel järel ja reaalselt seisin keset hobusekarja ja seal oli vähemalt üle 30 hobuse ja see oli kuidagi awesome :P. Ivika jooksutas hobust ja siis tulime minu juurde panin oma asjad kokku ja läksime ühika juurde ja ootasime Kellit ja Helenit, käisime Prismas ja läksime Ivika juurde. Õppisime Kelli ja Heleniga natukene geograafia kontrolltööks, tõmbasin õudukaid ja siis jõime, sõime krõpsu ja vaatasime õudukat. Hommikul oleks tahtnud täiega magada, aga oli vaja kooli minna. Mõttetu päev oli, nagu ikka need koolipäevad on.
Reedel läksin poole ühese bussiga tartust pukka, aitasin Cärolit Kaidari peo snäkkidega, Kelly tuli ka sinna ja seitsme ajal läksime kultuurimajja ja sättisime kõik ära seal. Siis hakkas rahvast tulema ja lõpuks jõudis ka Kaidar. Pean ikka mainima nagu alati, et mulle ei meeldu purjus ja pealetükkivad inimesed, just meessoost. Hendrik tuli ka kunagi sinna isegi. Ja pidu lõppes sellega, et Kaidar otsustas rumalust teha ja suitsuandur hakkas karjuma. Läksime Hendrikuga sõitma, tahtsin ka sõita, harjutada, meelde tuletada ja käisin talle pinda, et ta mul ka laseks, pika vingumise peale lasigi : D. Juhatas kuskilt metsade vahelt pukka mu. Peale poolt viit jõudsin koju alles ja üldse ei mõista kuidas see aeg nii märkamatult möödus, aga mul oli tore.
Laupäeval ärkasin üles selle peale, et Mõtu tuli koju, avan silmad ja vaatan, et Kertu istub ahju ääres, selg vastu ahju, tekk peal endal ja ei tee mitte midagi, see ajas mind veits naerma : D ja rasmust kodus polnud. Mõtu läks tartu ja me Kertuga olime niisama. Kunagi tuli ta tagasi, koos Rassu ja Raunoga, kes mind veits närvi suutis ajada. Õhtupoole tegin ahjukartuleid ja viinereid ja kutsusin Hendrikut ka külla. Mõtu ja Jaanika tulid koju mingiaeg ja Harry ja Rauno tulid ka natukeseks meile ja kunagi jõudis Hendrik ka, söötsin talle sööki sisse ja vaatasime mu sarja :P. Jaanika ja Mõtu läksid Tartu, Hendrik läks ära mingiaeg, ma läksin magama ja kunagi tulid teised koju tagasi ja tõid mulle kanarulli :P.
Pühapäeval eriti midagi ei teinud, küpsetasin pannkooke, sest Mõtu soovis ja siis tegime suguvõsaliku lõunasöögi :P. Õhtul tulin rongiga tartu ja olin mega väsinud jälle ja läksin mingi kümne ajal magama.
Emme tahtis kasside turvakodust kassi võtta, mitu päeva pidas aru sealsete töötajatega, kuni nad nõustusid meile kassi Eliisa andma. Keegi vabatahtlik tõi ta laupäeval tartu ja ta on ilus kass, tal on nii huvitav karvkate, aga praegu ta on liiga arg veel, vajab harjumist enne kui kedagi endale ligi laseb. Passib kogu aeg kusagil peidus, ma ei mõista kas tal igav ei hakka nii : D.


Rohkem vist midagi eriti kirjutada polegi, aga tahan öelda, et ma ei mõista ennast, ma ei saa aru, kuidas ikka ja jälle ma suudan kõik andestada ja mitte pikka viha pidada, ükskõik mis on, ma ei mõista, kas ma olen liiga hea inimene(nagu kord mulle öeldi) või on temal liiga palju võimu mu üle, mis paneb mind tegema asju, mida ma tegelikult teha ei taha. Ma olen nii kahevahel kas liikuda edasi ja unustada kõik või hoida veel kinni?! Samas ma tean, et kui ma liigun edasi, siis mitte kauaks, võib-olla mõneks päevaks/nädalaks, aga lõpuks ikkagi annan alla, sellessuhtes olen ma jube nõrk. Aga kinni hoidmine? Ma olen liiga osav selles kinni hoidmises ja tunnen, nagu ma ei suudaks iialgi lahti lasta, aga ma olen enam kui kindel, et kunagi tuleb see aeg, kui ma pean seda tegema. Ma pean sunniviisiliselt või vabatahtlikult, aga pean, sest kõik mis on hea/tundub igavesti kestev, siiski lõppeb kunagi. Alati.


Ma ei suuda otsustada kas olla õnnelik või õnnetu/kurb. Ma olen liiga tihti kurb, aga tavaliselt keegi ei saa sellest teada/ei näe seda/ei mõista seda. Ja ma ei tahakski seda, ma ei tahaks kellegi haletsust või kaastunnet. Ma olen harjunud kõigega üksi hakkama saama, kogemused on õpetanud seda, inimesed on õpetanud seda ja iseendale toetumine on kõige kindlam tugi, sest iseendale jääd sa alatiseks alles, sa ei kao endast kuhugi, keegi ei saa sind ära võtta ega sind ära anda, sinust lahti lasta, sind unustada.

Ma tahaks rohkem, et inimesed hindaksid neid inimesi kes nende ümber on, hooliksid neist ja sooviksid neile head, sest kes teab, ehk järgmisel päeval seda inimest ei ole enam? Ja kas poleks parem märgata tähtsaid inimesi enda ümber enne, kui neid enam ei ole olemas su jaoks? Liiga tihti inimesed mõistavad, mis neil oli, siis kui neil pole enam seda, siis kui on liiga hilja ja ei anna enam midagi parandada ega muuta ja kas siis on hea elada kahetsedes, et ei teinud midagi rohkemat, ei pingutanud rohkem ja ei näinud rohkem vaeva? Ega siis hiljem pole ju hea ''nutta'' taga kedagi, kes sul kord oli, aga ise põhjustasid selle, et sul teda enam pole.. Ma arvan, et oluline on öelda inimestele, kui nad sulle kallid on ja olulised on ja seda ka välja näidata enne kui neist ilma jääd...

Lõpp läks nii deepiks jälle, vabandused...

alone

esimene koolinädal enne uut vaheaega ehk suve on üle elatud. mitte väga raskelt ja mitte väga kergelt samas.
esmaspäev oli nii lebo päev, et enne kahtteist sai juba koolist lahti, passisin kodus veist ja läksin oliveri juurde, kunagi koju.
teisipäev oli mõttetu pointless koolis ja kodus passimine.
kolmapäeval koolis ja pidin hambaarstil käima, sain teada, et nad jälgivad üht hammast ja poole aasta pärast pean uuesti minema, no üritan meeles pidada seda. sain temaga kokku, hea õhtu oli.
neljapäeval kool ja kodus passimine, nii väsinud olin.
reedel kool ja peale kooli ivikaga tema juurde ja siis talli ja tallist minu juurde ja minu juurest tema juurde. tegime väikese girls nighti, natukese alkoholi, natukese piltidega ja palju jutuga :P, armas oli.
laupäeval koju ja kodus seriaalide ja filmide tõmbamine ja vaatamine.
pühapäeval toa koristus ja kohustusliku kirjanduse lugemine.

tegelikult mul oli mõttetu nädal, kui kolmapäev ja reede välja jätta. ma olen kuidagi igavaks muutunud :D, vaatan oma sarju kogu aeg ja olen vaikselt kodus ja ma isegi naudin seda. päris ausalt. ei mõista mis mul viga on.

jaanuar on nii hirmuäratav kuu, järgmine kolmapäev on mingi eksamitest ja 27. jaanuar juba eksamid, mille suhtes mul hakkab juba ausalt hirm tekkima. kui eksamid mööda saavad, siis kavatsen autokooli teooria jaoks ka uuesti õppima hakkata või no teste kavatsen lahendama hakata tegelikult ja siis veebruaris või märtsis, tõenäolisemalt märtsis vist, plaanin arkis ka ära käia.

MA OLEN RAHUL!

everybody's fool

tahtsin hakkata siia kirjutama oma nädalast ja vaheajast ja kõigest, aga mõtlesin, et milleks? pole vaja kõigil kõike teada, või no õigem oleks vist öelda, et pole mõtet kõike kirja panna, mida nagunii kõik teavad.

lihtsalt, mul oli hea aastavahetus, mul oli hea vaheaeg hoolimata sellest, et ma haige olin, aga tänu sellele hakkaski mu vaheaeg natukene varem, kui teistel, samas edu mulle nüüd järgiõppimisel..

igatahes see 2014 aasta tundub hea olevat, enam-vähem. 27. jaanuar on mul kaks eksamit, teooria ja praktiline, ilmselt saan nendega hakkama, aga nad on juba nii ligidal, et hakkab vaikselt hirm tekkima. märtsis on mu 18 sünnipäev, aprillis kruiisile jälle, suvi peab hea tulema. super on see, et lund ei ole maas ja super on see, et mul on head sõbrad :)

aga milline oli mu 2013 aasta? täis elamusi, palju tegemisi. veebruar oli mu jaoks üsna hirmus kuu, break up, juuste värvimine, needi tegemine. märts oli juba parem, sünnipäev, rootsi kruiis, stipendiumi saamine. aprill oli vahva kuu, tatoveeringu tegemine ja head inimesed. kevad üleüldiselt oli üpris crazy tegelt, kes teavad, need teavad. suvi oli ausaltöeldes hea, sest mul oli kõik olemas, mida ma tahta sain tol ajal. ja terve suvi olin ma teadnud, kuidas sügisest kõik paremaks läheb, aga siis sain enda jaoks ränga uudise ja kõik varises kokku ja alates septembrist polnud enam midagi head, kõik hakkas allamäge liikuma, järjest rohkem ja rohkem ja polnud märkigi, et midagi paraneks või paremaks muutuks. detsembri alguses lõppes pool aastat kestnud parim osa terves aastas. olin devastated, aga see sai paremaks muudetud, õnneks.
tegelikult see 2013 aasta oli täis nii paljut, ma kogesin nii paljusid asju, mille puhul mul varem kogemusi polnud, ma õppisin nii palju, ma pettusin nii palju, ma sain nii palju tühiseid lubadusi, ma tutvusin uute inimestega, ma sain aidata inimesi, ma veetsin heade inimestega häid aegu, ma mõistsin kes mu sõbrad on, ma arendasin ennast, ma elasin üle raskeid aegu, ma sain tugevamaks. väga õpetlik aasta oli ja ma ei taha sellest aastast midagi kahetseda, aga ma nii loodan, et 2014 on nüüd miljon korda parem aasta ja, et tänu eelmise aasta õppetundidele ma olen nüüd targem :)