mu viimane postitus siia oli 3.12, ma tegelikult arvasin, et mu viimasest postitusest on palju rohkem aega möödas, ei mäletanudki et kolmandal kirjutasin. suht tühime postitus oli ka, ilmselt sellest ka mittemäletamine.
koolis oli nii raske periood, iseseisvaid töid palju, kontrolltöid palju, nüüd on õnneks see periood läbi ja nädala pärast juba vaheaeg. uus periood tundub praegu nii hea, tunde palju pole ja ained on normaalsed. vaheaeg tundub kuidagi mõttetuna, sest mingeid kindlaid plaane pole, midagi oodata ka pole, aga vähemalt saab selle väljateenitud puhkuse kätte. tegelikult niivõrd kuivõrd puhkus, sest kirjanduse raamatuid on vaja lugeda ja lisaks sellele võiks jaanuaris olevaks erialaliseks teooriaeksamiks ka õppida.
ma olen viimase nädala nii väsinud olnud. tegelikult eelmisest nädalavahetusest alates nii väsinud olnud. käisin pukas ja und sai päris vähe, aga ei saa kurta, normaalne nädalavahetus oli.
kaks nädalat üksiolemist, mis tegelikult ei olegi nii üksiolemine. poleks arvanudki, et niimoodi asjad lähevad ja on. ja ma pole ikkagi rahul ega õnnelik. pigem tunnen päevast päeva kurbust ja ma olen nii harjunud selle tundega juba, et ilmselt kui tunneksin mingit õnnelikkuse tunnet, siis ma ei oskaks olla kuidagi ja arvaksin, et see on mingi uni või mingi illusioon vms.
ma ei oska lahti lasta inimestest, kus on olnud nii olulised mu jaoks, isegi kui ma väidan, et ei taha kellegagi tegemist teha, siis sisimas ikkagi tahan. ma ei oska loobuda, aga samas ma ei oska hoida. m olen vahest ülimalt vastik ja tahan teadlikult oma sõnadega haiget teha, aga hiljem hakkan kahetsema seda, kuigi samas ma tean, et inimene on selle ära teeninud.
mul on ülimalt hea meel, et on neid inimesi, kellele ma saan kõigest rääkida kui vaja on, lihtsalt, lasta endast kõik välja, öelda ära kõik, mida endas enam hoida ei jõua ja vajadusel ka abi paluda ja nõu küsida. mulle meeldivad sellised inimesed, kes ei mõista hukka sind, ükskõik mida sa teed, sellised inimesed, keda ei häiri mida sa korda oled saatnud ja isegi kui oled midagi halba teinud, siis nad vaatavad sellest mööda, ei lase nendel halbadel asjadel ennast häirida ja vajadusel annavad vead andeks.
keelatud vili on ju magus ja iseenda vigadest õpitakse kõige paremini, seega ma tahan ise kõike läbi kogeda ja saada oma õppetunnid, ükskõik kui valusad need olla võivad.
We do our very best, but sometimes it’s just not good enough. We buckle our seatbelts, we wear a helmet, we stick to the lighted paths, we try to be safe. We try so hard to protect ourselves, but it doesn’t make a damn bit of difference. Cause when the bad things come, they come out of nowhere. The bad things come suddenly, with no warning. But we forget that sometimes that’s how the good things come too.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar