pointless

esimene vaheaja nädal on peaaegu läbi saamas. ja ega see nädal polegi eriti eriline olnud.
esmaspäeval passisin päev otsa kodus, kaidar ja madis käisid korra mu juures, õhtul pinnisin emmet, et majast välja saada, andis järgi mulle ja birgit, merely, alar ja kaidar tulid tartusse, läksime kesklinna, ootasime siput, sipu tuli kahe sõbraga, tegid otsuse püssi minna. käisime rimis, alar tassis kotti, milles oli pmt alko ja see kott läks rimi ees katki :D. kaidar käis siis uuesti rimis, liikusime püssi, tasuta pidu oli, passisime sees. kaidar jäi purju, läksime autosse istuma, rääkisime juttu ja kui sipu purju jäi, siis läksime koju ära.
teisipäeval päev otsa passisin suht tühja, käisin korra väljas. isa ja vennaga käisime surnuaedades ja nautisime head jõulusööki. oliver sundis veel välja minema, kuigi mu kõht oli jõhkralt täis ja valutas.
kolmapäeval käisime rannus surnuaias, sain sõita surnuaiast onu juurde, passisime seal ja läksime vanaema juurde, vend jäi sinna ja sain sõita jälle :P. kaidar, birgit, alar ja kristjan tulid tartu, käisime kesklinnas rüütlil ja niisama.
neljapäeval olin vist päev otsa kodus ilmselt, asju pakkisin õhtul.
reedel ehk eile, em äratatas hommikul üles korra, läksin tagasi magama, kümneks panin äratuse endale. sain hea uudise, et ma olen terve, aga arst käskis ravikuuri lõpuni teha. käisin raamatukogus ja sain korra oliveriga kokku, kodus vaatasin seriaali veits kuni kaidar tuli. käisime sirkas ja sõbrakeskuses ja lõunakas ja linnas ja tulime ära maale. passisime natuke aakres, siis kaidar tõi mu mõtu juurde, vaatasin üheksani lapsi. kaidar, alar, birgit ja merely tulid järgi, läksime aakre peole. üpris normaalne pidu oli, tantsitud sai palju :D, häiris ainult see, kuidas üks inimene ei saa aru, mida ei tähendab ja on jube pealetükkiv joobes peaga.. pidu lõppes mingi kahe ajal vist. jäime birgiti, merely ja alariga kaidari juurde ööseks. nelja ajal läksime magama, aga ma ei suutnud kaks tundi vähemalt uinuda, sest kitsa diivani peal kahekesi on ikka väga kitsas. neli tundi vast sain und, siis ajasid kõik end üles ja kaidar keeldus meie kojuviimisest. lõpuks pika jutu peale saime koju ära :D. õhtuks vist mingeid plaane pole.

tahaks aastavahetuseks kindlaid plaane, aga pole neid..

ma olen lihtsalt nii vihane ja nii kuri. kelle peale või miks? iseenda peale, oma organismi peale ja miks? sest kurat, mu organism nüüd otsustas haigeks jääda, miks ma poleks võinud varem haige olla või miks mitte hiljem, miks just nüüd? nädalavahetuseks kutsuti pukka, seal oli tegemisi, täna kutsutakse välja, aga well, ma ei saa ju kuhugi minna, viimane päev kodus istumist. vaheaja algus on nii ära rikutud ja ma olen nii kurb sellepärast. mingipäev käis oliver külas mul, kaidar ja madis käisid täna. ja mida ma päevad otsa teinud olen? istunud arvutis, vaadanud seriaale ja mänginud mänge, läinud ala kolme ajal magama ja ühe ajal ärganud. kuradi meeldiv vaheaeg. ja parem oleks, et 30ndal analüüs korras oleks.
väga mõttetu postitus, aga pidin endast välja saama need sõnad ja mõtted.

kaob või lahkub üks inimene su elust ja tema asemel tuleb su ellu mitu inimest, mis näitab seda, et sa ei ole üksi ja sa ei vaja teda, et end hästi tunda! parem saada aru sellest hilja, kui mitte kunagi.

täiega hea muidu, et ma tahan endast rääkida, aga kasutan sina vormi : D.

LAMP

Miks inimesed ütlevad kellelegi, et nad hoolivad temast, aga samas pidevalt on tunne, kuidas ei hoolita? Nagu, kui sa ütled kellelegi, et hoolid, siis sa paned selle kellegi end hästi tundma. Kes ei tahaks seda, et keegi temast hooliks, aga kui sa kavatsed pidevalt tõestada vastupidist oma sõnadele, siis milleks üldse nii öelda? Jäta ütlemata, saab teine inimene vähem liiga ja ei muutu suhtumine sinusse ka. Inimesed ju usuvad seda mida neile öeldakse ja alati tahetakse parimat uskuda.

Mille jaoks on sõbrad? Mina leian, et sellejaoks, et kui sul läheb millegagi halvasti, siis sa saad sellest mõne sõbraga rääkida, öelda kõik välja endast ja ehk saada vastu mõne targa nõuande. Sõpru on vaja oma rõõmude jagamiseks, rääkimaks headest asjadest oma elus ja toredatest päevadest, inimestest, maailmaasjadest, millest iganes, aga lihtsalt rääkida, elada end välja. Ilmselgelt ka selle jaoks, et küsida mõne asja kohta arvamust või abi, siis sa saad ka selle mida küsid. Miks? Sest tegemist on sõbraga, sõbrad ju on selleks, et üksteisele toeks olla ja üksteisele olemas olla, ükskõik kuna keegi seda vajama peaks. Aga ma ei mõista, miks on nii palju omakasupüüdlikke ''sõpru''. Sõna sõbrad on jutumärkides, sest kas see inimene on ikka su sõber, kui ta leiab, et sina pead tema jaoks alati olemas olema, kui tal seda vaja on, aga kui juhtub nii, et sinul on kedagi vaja, siis seda toredat ''sõpra'' poleks nagu üldse olemas, kuhu ta siis kadus? Leidis, et kui tema on saanud kõik mis ta sinult vajanud on, siis võib selja keerata ja tagasi pöörduda alles siis, kui jälle mingi mure on või kui jälle milleski abi on vaja? Ma ei mõista selliseid ''sõpru'', aga paraku tundub, et neid hakkab järjest juurde tekkima. See on nagu kaugenemine üksteisest, muutute korraks kaugemaks ja siis kui ükshetk vaja on, siis meenub, et oiii, tema ju ka eksisteerib, lähme ta ellu tagasi mõneks ajaks ja siis lähme minema jälle. Mis on siis, nii need asjad ju käivadki. Aga kas tõesti? Mõelge ise millise mulje te endast nii jätate ja mis tunde te teisele, kes teid tõesti oma sõbraks peab, jätate. See ärakasutatud tunne ei ole eriti hea tunne, kas teate? Kui ei tea, siis võtke teatavaks, et on ja muutke oma käitumist.

See on nii lamp tekst, nii lambi teemadega, aga vahet pole, tahtsin välja öelda.
Igatahes vaatan praegu gossip girli ja mõtlen, et tahaks süüa, aga ei viitsi end üldse liigutada, kuigi peaks, kolme tassi tee hakkab ka end välja pressima(hahaha kui lahe lause). Käisime Kaidariga täna hesburgeris ja sõime lasteeinet, sest polnud seda mitu aastat söönud, sain endale binokli ja Kaidar topsijahutaja vms, so cool, ma tean :D:D:D.
Mul hakkas põhimõtteliselt tänasest vaheaeg, sest kooli ma minna ei või ja mujale kodust välja ma ka minna ei või. Ei kujuta ette kuidas suudan viis päeva järjest toas passida...

mu viimane postitus siia oli 3.12, ma tegelikult arvasin, et mu viimasest postitusest on palju rohkem aega möödas, ei mäletanudki et kolmandal kirjutasin. suht tühime postitus oli ka, ilmselt sellest ka mittemäletamine.

ma ei oska midagi kirjutada, aga samas ma tahan midagi kirja panna.
koolis oli nii raske periood, iseseisvaid töid palju, kontrolltöid palju, nüüd on õnneks see periood läbi ja nädala pärast juba vaheaeg. uus periood tundub praegu nii hea, tunde palju pole ja ained on normaalsed. vaheaeg tundub kuidagi mõttetuna, sest mingeid kindlaid plaane pole, midagi oodata ka pole, aga vähemalt saab selle väljateenitud puhkuse kätte. tegelikult niivõrd kuivõrd puhkus, sest kirjanduse raamatuid on vaja lugeda ja lisaks sellele võiks jaanuaris olevaks erialaliseks teooriaeksamiks ka õppida.

ma olen viimase nädala nii väsinud olnud. tegelikult eelmisest nädalavahetusest alates nii väsinud olnud. käisin pukas ja und sai päris vähe, aga ei saa kurta, normaalne nädalavahetus oli.

kaks nädalat üksiolemist, mis tegelikult ei olegi nii üksiolemine. poleks arvanudki, et niimoodi asjad lähevad ja on. ja ma pole ikkagi rahul ega õnnelik. pigem tunnen päevast päeva kurbust ja ma olen nii harjunud selle tundega juba, et ilmselt kui tunneksin mingit õnnelikkuse tunnet, siis ma ei oskaks olla kuidagi ja arvaksin, et see on mingi uni või mingi illusioon vms.
ma ei oska lahti lasta inimestest, kus on olnud nii olulised mu jaoks, isegi kui ma väidan, et ei taha kellegagi tegemist teha, siis sisimas ikkagi tahan. ma ei oska loobuda, aga samas ma ei oska hoida. m olen vahest ülimalt vastik ja tahan teadlikult oma sõnadega haiget teha, aga hiljem hakkan kahetsema seda, kuigi samas ma tean, et inimene on selle ära teeninud.
mul on ülimalt hea meel, et on neid inimesi, kellele ma saan kõigest rääkida kui vaja on, lihtsalt, lasta endast kõik välja, öelda ära kõik, mida endas enam hoida ei jõua ja vajadusel ka abi paluda ja nõu küsida. mulle meeldivad sellised inimesed, kes ei mõista hukka sind, ükskõik mida sa teed, sellised inimesed, keda ei häiri mida sa korda oled saatnud ja isegi kui oled midagi halba teinud, siis nad vaatavad sellest mööda, ei lase nendel halbadel asjadel ennast häirida ja vajadusel annavad vead andeks.
keelatud vili on ju magus ja iseenda vigadest õpitakse kõige paremini, seega ma tahan ise kõike läbi kogeda ja saada oma õppetunnid, ükskõik kui valusad need olla võivad.

We do our very best, but sometimes it’s just not good enough. We buckle our seatbelts, we wear a helmet, we stick to the lighted paths, we try to be safe. We try so hard to protect ourselves, but it doesn’t make a damn bit of difference. Cause when the bad things come, they come out of nowhere. The bad things come suddenly, with no warning. But we forget that sometimes that’s how the good things come too.

mul pole öelda muud midagi peale selle, et ma pean ennast kokku võtma, kõigega hakkama saama ja ma pean suutma raskused ületada!

ütleb kõik