You only live once, but if you do it right, once is enough.

ma koguaeg mõtlen, et tahaksin midagi kirjutada, tunnen, et peaks nagu kirjutama. väikestviisi kohustus nagu, sest on jäänud mulje, nagu mõnele inimesele mu blogi meeldib. aga ma üritan midagi kokku mäkerdada siia.
tavaliselt kõige paremad mõtted mida blogida tulevad täiesti lambisel hetkel. lihtsalt kõnnin või vahetan riideid ja head mõtted on peas ja siis kui arvuti on ees ja klaviatuur näppude all ei oska nagu midagi kirjutada..

ma vahepeal tundsin, et mu elu, võino tegelt eraelu on täielikult sassis. nii raske oli olla koguaeg ja iga asi tõi pisara silma, kõige väiksemgi asi, aga nüüd ma jällegi tunnen, et kõik muutub paremaks(loodetavasti ei sõnu ära), ma tunnen enamus ajast nagu mingit rahulolu enda sees, horoskoop isegi ennustas, et kõik muutub paremaks ja varsti võin tunda end paremini kui kunagi varem. mul on kaks varianti kuidas end paremini tunda, aga mai maini neid siin igaksjuhuks :) lihtsalt loodan, et kõik hea mis mind ees ootamas on, sisaldab ka sind. laupäeval käisin päev otsa ringi nägu naerul. lihtsalt istun bussis ja naeratus on ees ja see oli nii veider tunne, sest ma pole harjunud sellega üldse. mäletan, kunagi oli samamoodi iga kord kui peeglist mööda kõndisin ja end vaatasin oli naeratus näol ja selle põhjustasid sina. eks nüüdki annad sina ise põhjust mulle miks rohkem naeratada. oh ma nii loodan, et saan varsti öelda, et ma olen õnnelik ja seda ka tõsiselt mõelda.
vahest kujutan ette kui ilus mu elu oleks, kui hendrik tartus koolis käiks. ma arvan, et siis ma mõtleks hoopis, et oi mis üliheas unes ma olen ja ilmselt tunduks see mu jaoks liiga heana. aga ega mul polekski midagi selle vastu.

praktika teine nädal on jooksmas ja ma lihtsalt pean kiitma oma praktika kohta ja kollektiivi. seal on nii uskumatult sõbralikud ja toredad inimesed kõik ja ma olen niiii rahul oma töö ja erialaga, et mai oskagi muud midagi tahta. ööpäeva jooksul magan tavaliselt kaheksa tundi või natuke rohkem ja hommikul ärgates tunnen, et olen puhanud, kuid ma lihtsalt ei viitsi voodist püsti tõusta. olen pooleteise nädalaga nii palju tunde juba täis saanud, et üks vaba päev viimasest nädalast on mul kindlustatud, wohoo.

ma ei tea mida muud kirjutada. ootan väga kuna 18 saan ja load kätte. päris tihti on kodus probleeme sellega, et garaažis seisab auto mida ei saa kasutada, sest majas pole kedagi kellel load oleks.
meeletult kurb olen ma sellepärast, et hendrikut nii vähe näen. eelmine nädal tuli ta laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul läks ja ilmselt see nädal on ka nii, aga vähemalt ma näen teda ja saan ühe öögi ta kaisus olla ja saan tunda õnnetunnet. oeh, milline armastus, ausalt.

veel tahan ma lisada, et mõned inimesed on ikka imelikud küll. nagu, sa räägid kuidas inimesed sinu arvates käituda võiks, aga kui keegi nii käitub, siis on suu kinni ja midagi vastu ei ütle ja käitud ise ka vastupidiselt sellele mida sa teistelt ootad.. no ma ei tea ja siis tehakse minust veel see kõige suurem oinas, nagu, õõõhhh sa arvad, et sa tead kogu tõde, aga tegelikult ju ei tea ikka küll. sa pole kordagi küsinud minult, minu vaatenurga seletust. lihtsalt enne oletusi tuleks ka natuke mujalt tõde otsida ja kõik osapooled ära kuulata, eksole.

ja see ongi kõik. ma ei teagi kas hoida blogi lahtise või kinnisena, kui teaksin kui paljud reaalselt seda loevad ja kui paljudele see reaalselt huvi pakub, siis ilmselt oleks see motivatsiooniks miks rohkem kirjutada ka..eks andke teada siis kui julgete ;)