You only live once, but if you do it right, once is enough.

ma olen nagu hunnik õnnetust lihtsalt. koolis läheb õnneks hästi veel ja normis on kõik, mis on muidugi üli hea, aga mu eraelu on nagu ösieajldkvnan. jah, mai oska seda kirjeldadagi.
ma näen koguaeg ilusaid sõnu, loen sõnu, millel peaksid ka tähendused olema, aga ma ei näe sõnade täitmist. koguaeg lubadused, lubadused millest saavad tühjad lubadused. miks sa lubad midagi, kui sa ei ole kindel, et sa suudad seda lubadust täita? kuna oli viimane kord kui tegid midagi nii, nagu esialgu lubasid? enne kui oma lubadusi muutsid?
ah, ma ei tea. ma ei oska midagi kirjutada siia. ma tunnen, et ma olen lihtsalt üks kohutavalt kurbust täis inimene, nagu, kuidas saab kellessegi nii palju kurbust mahtuda? ma imestan, et ma veel naeran ja üritan üldse normaalne olla. ma tunnen, et ma hakkan varsti abi vajama, jälle.

You didn’t love her. You just didn’t want to be alone. Or maybe, maybe she was good for your ego. Or maybe she made you feel better about your miserable life, but you didn’t love her, because you don’t destroy the person that you love.