You only live once, but if you do it right, once is enough.

tunne on selline, et peaks miskit kirjutama, aga mida, seda ma ei tea.
viimane suvekuu on käes, täna juba neljas august ja kui küsida minult, mida ma siiani kahe kuu jooksul olen teinud, siis vastus oleks väga lihtne- mitte midagi. sest ma reaalselt olengi lihtsalt passinud, olnud, eksisteerinud. midagi head ega põnevat pole teinud ja ilmselt midagi erilist ei teegi. ainus mida ma ootan, on romuralli ja ilmselt see ongi mu suve tipphetk.
eile oli kalevi juures väike istumine ja reaalselt ei mäleta kuna oli viimati mingi selline pidu, kus keegi härjaks ei muutunud ja inimesed omavahel hästi läbi said. aga no, seltskond ka mingi eriti suur polnud, õnneks vist. 11 inimest, kui õigesti mäletan.
selline tunne on, et meil ei möödu ükski päev ilma, et mingi pisemgi kaklus oleks, ma lihtsalt ei saa aru, mis meiega toimub.
siis häirib mind veel üks inimene, kes käitub nagu viimanegi l tähega isiksus, aga ta ise vist ei saa aru sellest, et see mida ta teeb ei ole absoluutselt normaalne, ega viisakas käitumine. ja kui kunagi kusagil uues kohas keegi teada saab milline sa oled, siis palju jääb neid inimesi, kes sinusse hästi suhtuvad? mõtle oma tuleviku peale veits :)
tahaks koju ka juba minna, ülehomme õnneks juba. ja ilmselt teisipäevast kavatsengi tõsiselt puhkama hakkata ja voodis lebotamise päevi teha :P
kuu lõpupoole tuleb issi ka eesti tagasi:)
igatsen oma birgitit ka ja pole õrna aimugi kuna teda näen :(, aga loodetavasti kümnendal.