You only live once, but if you do it right, once is enough.

mu peas on nii palju mõtteid mida kirja panna, aga ma tean, et kui ma nüüd kirjutama hakkan, siis pooled mu mõtted on kadunud ja see on kurb.

nii tihti on selline tunne, et ma ei tea ise ka kes ma olen, mida ma elult tahan või mida ma oma eluga saavutada tahan. võib öelda, et mul on ainult üks kindel eesmärk ja see on kool. ma ei tea kui kaua läheb aega, kuni ma aru saan kes ma tegelikult olen, kes ma olla tahan ja mida ma saavutada tahan. võib-olla iseenda otsingul on hea, kui keegi kõrval on ja veidikene juhendab, annab nõu ja aitab, kui vaja.

mõnikord ma mõtlen oma minevikule ja mu ellu kuulunud inimestele. mis on juhtunud? miks on suhtlemised ära jäänud ja teed lahku läinud? isiksuste muutumise pärast? suureks saamise pärast? vanemaks jäämise pärast? maailmavaadete muutumise pärast? mõnikord mõtlen, et tahaks mõnele neist inimestest kirjutada, kellel on olnud suur roll ja mõju mu elus, aga siis mõtlen, et mida ma kirjutan? äkki ma teen ennast hoopis lolliks? äkki keegi neist ei soovi minuga rääkida, isegi mitte näha? kas minu sõnad muudaksid midagi paremaks? kas mul õnnestuks taastada suhteid? ma tean, et mitte kellegagi ei ole võimalik enam samamoodi läbi saada nagu kunagi ja sellest pole muidugi midagi, vähemalt on väärt mälestused olemas. põhiliselt olen ma ise kõiges süüdi, olen ise suhteid rikkunud, mõtlemata. mul on olnud nii raskeid aegu ja võin veidike raskust süüdistada selles, et kellegagi suhtlus on lõppenud ja põhiliselt vaid ennast saangi süüdistada, sest ma ei osanud väärtustada olemasolevat ja lootsin ja tahtsin midagi paremat kaotades millegi mis juba oli hea, aga ma ei osanud seda head näha. rumal. ma jõuan oma elu jooksul veel miljon viga teha ja inimestele, kes seda ei vääri, haiget teha. ma ei ole kuri ega õel inimene, ma ei tee midagi meelega. mõnikord jääb tahtmisest puudu või on tahtmist palju aga jääb oskustest puudu..

mõnikord ei saa ma aru inimestest, kellel on olemas nii palju, peaaegu, et kõik mida nad vajavad, et olla õnnelikud, aga nad lihtsalt ei ole seda. nad ei pane tähele mis nende ümber on ja nutavad taga midagi, mida neil pole. ava oma silmad, vaata enda ümber ringi ja küll sa näed, et on niiii paljut mille üle rõõmustada. unusta kurvastamine ja nukrutsemine, elu on pikk.

teinekord ei saa ma aru sellest, et kui ma annan endast maksimumi kellegi heaolu pärast, siis miks on mul tunne, et ma ei saa midagi vastu? teen midagi head, aga kuhu jääb see miski hea ka minu jaoks? loomulikult ei peagi alati midagi vastu saama, aga ei ole vaja ka midagi suurt, pisikesed asjadki teevad head. mõned ilusad sõnad, mõned soojad kallistused jne. miks ma püüan saavutada midagi kellegi nimel, kui see inimene ise ei aita absoluutselt kaasa enda heaolule?

eile ma mõtlesin sellele, mis aasta tagasi oli, kuidas asjad ja inimesed aasta tagasi olid. mõningad asjad tundusid paremad olevat, aga see, et nüüd need mõningad asjad halvemad on, ei tähenda, et kõik halb oleks.
ajad muutuvad, inimesed muutuvad, igaüks muutub ja miski ei jäta muutumist ka edaspidi. lihtsalt tuleks nautida igat antud päeva, sest kes teab, äkki homset enam pole?