olen mõelnud, kui kummaline on tegelikult see kuidas elu läheb. poleks üht päeva olnud, oleks kõik hoopis teistmoodi praegu. ma ei tea kas arvata, et see oli hea või halb, aga kaldun pigem hea poole, kuigi samas pole ma milleski kindel, ei oska olla, ei tahagi olla. asjad lähevad ikka nii nagu nad peavad minema, vahel paremini, vahel halvemini ja kui halvasti, siis tuleb midagi muuta, jõuda endas selgusele ja olukorda või ennast muuta. paremaks saab alati saada ja samas halvemaks saab ka. ja halvemaks ongi lihtsam, aga paremaks muutuda on alati parem kui halvemaks. arvan, et kõige tähtsam on endas selgusel olla, teada mida tahad ja kuidas saada see mida tahad. mina pole endas selgusel, aga ma tean mida ma tahan. vahepeal on küll selline tunne, et miks ma üritan, miks ma tahan, lihtsam oleks loobuda kõigest ja lihtsalt edasi eksisteerida nii nagu koguaeg. aga nii hea on tunda end hästi, sinu kõrval on hea end hästi tunda. mõnikord tahaks osata näha tulevikku, et teada mis tuleb ja kas see mis praegu on, on õige või vale, kas see on hea või halb.
mu motivatsioon on hakkanud vaikselt tagasi tulema, olen täna palju kooli asjadega tegelnud. inkas pean kaks asja ära vastama, et eelmine periood korda saada, ei tea kuidas ta nii käest läks. ja koolis peaksin hakkama ka korralikumalt käima, ei tohi enam tunde üle lasta.
muidu on vist kõik hästi, olen rahul praegu, loodan et läheb ka paremaks. aga ma ei tea mis saab siis, kui ma jälle pettuma peaksin ja kui ma jälle haiget saan. ma ei taha enam selles jubedas punktis olla kus ma olin.
mind kohutavalt häirivad sellised inimesed, kes ei tea su elust mitte midagi, aga sõnavõtjad on nad küll kõvad ja kahjuks ei lähe neile korda, kas nende sõnad teevad kellelegi haiget või ei tee..
ja noh, sinu kohta ütleks, et haige mees oled ikka küll, let's hope, et sa saad aru, et ma sind mõtlen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar