ma koguaeg arvan, et asjad lähevad paremaks, mu enesetunne minu sees läheb paremaks, aga ei lähe, kõik on samal tasandil ja ei ole märkigi, et midagi muutuks. aga miks? ei saa ju olla nii, et mu tunded on Tema vastu nii suured, et mai suuda tunda end hästi sellepärast. ma lähen hulluks, kõik teeb haiget. olen jumala kindel, et paljud inimesed mind vaadates arvavad küll, et mul on kõik super hästi, aga guess what, te eksite palju, mu sisse ei näe keegi ja parem ongi, et ei näe, sest ma ei taha, et kellelgi minust kahju oleks või keegi mulle maitea kaasa tunneks või midagi, mul pole vaja seda. olen siiamaani ise kõigega hakkama saanud ja saan nüüdki. tean, et pean vaid pingutama ja tean, et tuleb paremaid päevi ja halvemaid päevi, mil ma jälle murdun, aga see on ju elu. elu mis minu arvates on nõme ja sakib natuke...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar