MUST AUK

on küll hea lugeda, kui hästi mõnel läheb, kui õnnelik mõni on ja siis vaatad ennast, vaatad enda sisse ja küsid, miks sinuga nii pole? miks sa hoiad kinni millegist, mis pole hoidmist väärt? miks on sul nii raske lüüa sellele kõigele käega ja liikuda edasi. avastada midagi uut, kogeda midagi uut, leida keegi uus. otsida seda õnne kuskilt mujalt, läbi kellegi teise. kellegi, kes oleks parem, kes oleks teistsugusem. kõik pole ühesugused. vaata läbi oma südame. öelda on seda muidugi lihtsam kui teha. mõistus ja süda pole kunagi ühel meelel. kumba usaldad sa rohkem- süda või mõistust? läbi kumma vaadates saaksid sa õnnelikuks? või vähemalt loodad saada? miks sa oled kellegis nii kinni, kuigi sa tead ise ja sulle räägitakse, et sellel ei ole mõtet, piinad sellega vaid iseennast? arvad küll, et nii on õige teha, sest sa ei oska lasta lahti ja ei taha seda teha. sa andestad pidevalt, sa lased endaga teha ükskõik mida, ilma mõtlemata, sest ta teab, et ta saab kõik mida ta tahab, kõik mida ta ihkab ja soovib. sa oled tal ümber sõrme keeratud, sa teed nii nagu ta ütleb, sest ei taha, et ta su peale pahaseks või vihaseks saab, sest siis tunned jällegi ennast kõiges süüdi. ja siis sa pead koguaeg vabandama ja andeks paluma, sest kui ei teeks seda sina, ei teeks seda ka keegi teine. sul on kõrini tülidest ja sellest pasast mis on ja mis veel tulemas. sa soovid, et see kõik oleks vaid uni, et sa ärkaks peatselt, teed oma silmad lahti ja mõistaksid, et see oli uni, vaatad kõrvale ja näed teda enda kõrval. ja sa oled õnnelik, sul on olemas kõik mida sa vajad ja ihkad ja sa oled rõõmus selle üle, et see oli vaid uni ja mitte midagi muud, et kõik pole kadunud ja ei kaogi. sa teaksid mida teha teisiti, et mitte lasta sel juhtuda, sest sa oled temas nii sügavalt kinni, ega oska ilma temata olla ja sa ei tahagi seda, su tunded on sügavad ja ei kao kuhugi. ja siis sa ärkad jälle ja taipad, et nägid topeltund ja kõik on ikkagi sama pask nagu enne uinumist ja sa vihkad ennast sellepärast, et rikud pidevalt kõik ära. tunned ennast süüdi koguaeg, isegi kui sa seda välja ei näita. sa ei taha kellegi haletsust, sa tahad paista, et sa oled õnnelik, aga su sisse ei näe keegi ja igaüks ei peagi nägema.