You only live once, but if you do it right, once is enough.

ma tunnen ennast hästi, ma tunnen nagu mul oleks olemas kõik mida ma vajan. mul on sõbrad, mul on inimesi kellega rääkida, mul on inimesi kellele oma saladusi usaldada, mul on inimesi kellele oma südand puistata, mul on inimesi kellega jagada oma rõõme ja kurbust, mul on inimesi kellega koos naerda, kellele öelda kui kallid nad mulle on, kellelt saada abi ja nõu. mai oskagi muud tahta, mulle meeldivad asjad nii nagu praegu on, ma ei taha midagi muud, ma ei taha enam minevikku, mulle meeldib, et minevik on minevik ja jääb ka selleks ja ma ei taha seda tagasi, ma ei taha sinna tagasi, isegi kui see minevik oli hea, oli ta ka valus ja piinarikas ja just sellepärast ma sinna ei tahagi enam. eile, kui familyga surnuaedades käisime, siis kuulasin telefonist muusikat, tulid nicelbacki lood ja ma vajusin oma mõtetesse, alati kui selle bändi laulud tulevad, vajun ma mõtesse ja mõtlen, naeratan iseendale. ma lasin lahti ja sain sellega hakkama, ei hoia enam kinni, pole mõtet. ja olen uhke iseenda üle, sest ma tean, et kui ma piisavalt pingutan, saan ma kõigega hakkama. ja ma tean, et ma praegu siia täiesti seosusetut teksti panen, aga tuli tuju kirjutada midagi.