Mul on nii kõrini sellest, kuidas ma alati kõigi inimeste arust kõike valesti teen.
Mul on nii kõrini sellest, kuidas mind kõiges süüdistatakse.
Mul on nii kõrini sellest, kuidas kunagi inimesed oma vigu ei tunnista.
Mul on nii kõrini sellest, kuidas kõik ennast ingliteks peavad.
Mul on nii kõrini sellest, kuidas iga väike asi mu tuju rikub.
Mul on nii kõrini sellest, mida inimesed arvavad ja oletavad.
Mul on nii kõrini sellest, et kui sa kellegi soovide järgi ei ela, siis saad endale vihkaja.
Mul on nii kõrini sellest, ma pean igal hommikul vastu oma tahtmist üles ärkama.
Mul on nii kõrini sellest, et igalpool on nii palju negatiivsust.
Mul on nii kõrini sellest, et inimesed ei mõista mind ega üksteist.
Mul on nii kõrini sellest, kui lihtsalt inimesed oma LUBADUSI murravad.
Mul on nii kõrini sellest, et pean kuulma kogu aeg tühje sõnu.
Mul on nii kõrini sellest, et inimesed ei mõtle mida nad teevad/räägivad.
Mul on nii kõrini sellest, et noad ja seljad puutuvad nii palju kokku.

Mul on lihtsalt nii kõrini kõigest sellest pasast ja sellest, et see kunagi ära ei lõppe. Halvad inimesed vist väärivadki halba, jah? Ma olen üks väga halb inimene siis järelikult. Iga kord kui ma juba natukenegi hästi end tunnen, tunnen endas õnnetunnet ja olen rõõmus, siis läheb midagi jälle perse. Seekord see õrn ja meeldiv tunne kestis ikka eriti lühikest aega. Ma olen jälle punktis kus ma olen sada korda varem olnud. Ja mind lohutab ainult teadmine, et kuna ma varem olen pääsenud siit, siis pääsen ka seekord, lihtsalt läheb vähem või rohkem aega kui varem. Eks seda näha ole.
Vihkan tegelikult seda kuidas ma tahan siia alati siis kirjutada kui mul midagi halvasti on. Viimane postitus oli paar kuud tagasi, septembris vist, õnneks oli postitus vist positiivne, sest septembrikuu oli täis õnne ja rõõmu ma arvan.

Ma tahaks nii väga kooli juba ära lõpetada ja tööle minna ja lõpuks üldse Eestist ära. Ma tahaks teha mingeid tohutuid muutusi oma elus, ma tahaks teha midagi erakordset, midagi sellist mida ma varem teinud pole. Ma tahaksin, et mul poleks ühtegi muret ega ühtegi probleemi ja kõik oleks ilus ja hea ja tore ja lilleline.

Mul on nii vähe motivatsiooni. Ma reaalselt ei taha teha midagi. Ma ei jõua käia praktikal ja ma ei jõua minna tagasi kooli. Ainus põhjus miks ma üldse veel kooli nimekirjas olen, on mu vanemad. Ilma nendeta oleks mul see kool ilmselt oktoobrikuus v varem pooleli jäänud. Tohutu väsimus, energiapuudus, motivatsioonipuudus, tahtejõupuudus oli.

Aasta 2014 hakkab läbi saama. Imelik on hetkel tagasi mõelda, sest mõtlesin suhete poolepeale korraks ja mõistsin, et ma pole see aasta kellegagi nagu koos olnud, hahah :D. Ok, tegelt mul oli mingi kolme v nelja päevane suhe :D :D:D:D (võite kõva häälega kõik naerda). See suhteteema suhteteemaks. Ma ei oskagi otsustada kas on olnud hea aasta v halb aasta. Pigem vist hea, kuigi ka palju halba on olnud. Sain 18, tegin uue tatoka, kolisime, uus auto, olin tööinimene, kasvasin, arenesin, targenesin jne. Halva poolepeale võib lugeda sõpradekaotused ja tehtud vead, mis ei vaja suuremat lahtikirjutamist. But oh well, see aastakene veel kestab natukene, who knows, äkki läheb midagi veel hullemaks veel. Veider tegelikult, et alles oli aasta algus ja nüüd juba tuleb aasta lõpp ja enne kui arugi saan on eksamid ja lõpetamine. Ma ei suuda otsustada mida teha peale koolilõppu....

Nii pika vahe kohta paremat postitust ma anda ei suuda kahjuks..

tunnen puudust punastest juustest :S

happiness

Pole siia nii tükk aega jälle kirjutanud ja põhjus miks, on tegelikult imelihtne. Mul lihtsalt ei ole aega. Kool ja töö võtavad nii palju vaba aega ära ja kui pole koolis või pole tööl, enamasti kui pole tööl õhtul, siis üritan nautida vaba päeva.

Ma ei tea millest kirjutada tegelikult. Pole eriti mõtet koolist või tööst ka rääkida, lihtsalt kõigile teadmiseks, et kool+töö koos ei ole üldse kerge ja üks neist hakkab teist mingilmääral segama.

Elvas olen elanud nüüdseks paar päeva üle kuu ja mulle nii meeldib siin. Arvan, et see kolimine oli viimaste aastate parim otsus. Ainus mis mulle ei istu üldse on bussiliiklus.

Mul läheb tegelikult tohutult hästi ja ma olen väga õnnelik, ainus mis mind praegu piinab on mu tervis. Saaks selle korda, oleks kõik väga super.

Üle pika aja oli mul ka vaba nädalavahetus, reedel ma puhkasin varasematest päevadest. Ja laupäeva plaanisin ka suht kodus vist veeta, aga siis käisime Evelyni ja Pärdiga pildistamas natuke ja hiljem läksime Evelyni, Pärdi ja Velloga Otepää Seiklusparki, mis oli päris vahva, kuid samas ka väsitav. Viimane ehk viies rada oli kõige raskem ja isegi natuke kahetsesin, et sinna üldse läksin :D. Aga tore oli ja peale seda läksime pukka ja täna tulin koju tagasi.

Selle nädala jooksul mõistsin, et mina usun karmasse totaalselt. See mida teed teistele, tuleb sulle endale tagasi. Võib-olla mitte kõik, aga midagi kindlasti. Ma peaksin olema õnnelik selle üle, et keegi tunneb seda, mida mina tema pärast tundnud olen, aga tegelikult on mul lihtsalt kahju ja hale sellest inimesest, Tahaks aidata ja ei tahaks aidata, rohkem ei tahaks, sest ta kannatab oma tegude pärast, niiet järelikult on ju ära teeninud?
Veel mõtlesin ma, et ma ei taha olla kellegagi kuri, õel, vastik, sest ma ei taha, et keegi oleks minuga nii. Ehk siis, ma ei taha, et ma saaksin läbi karma tagasi millegi, mida ma kellelegi teinud olen. Ma üritan iga inimese vastu nii tolereeriv olla kui ma suudan.

Erilisus. Olen seda sõna kuulnud erinevatelt inimestelt enda kohta. Ja mulle pole siiani kohale jõudnud milles see erilisus siis väljendub?! Seda sõna öeldi mu kohta ka aastaid tagasi. Mina ei saa aru milles, kuidas see väljendub, aga see tähendab mulle palju, et keegi nii arvab.

Veel viimaselajal olen ma aru saanud keda nimetada sõbraks ja keda mitte. Inimesed kellega on nii palju mälestusi ja kellega on nii tore koos olnud, ei ole enam sõbrad. Nad on lihtsalt inimesed, tuttavad kellele ütled ''tsau'' kui neid kusagil näed. Aga millegi mõistmatu pärast ei ole enam miski endine. Ja ma pole enam kindelgi, kas tahan nimetada kedagi oma sõbraks, kes käitub sõbrana ainult näo ees, kui ta ise on alkoholi tarbinud..
Mul on väga hea meel, et mulle negatiivselt mõjuvaid ja halbu inimesi on mu elust järjest vähemaks jäänud ja mul on veel suurem hea meel selle üle, et mind ümbritsevad nii paljud head ja toredad ja imelised inimesed. Ma tunnen, et mul on vedanud, aga vahest mõtlen, et ma ei ole neid inimesi ära teeninud.

Kurat kui kurjaks ajab see, et kogu aeg pean mina olema see, kes kedagi aidata saab, reaalselt KOGU AEG, aga nii kui mul midagi vaja on, siis pole mul kedagi ja pean alati ise vaatama kuidas hakkama saan oma asjadega, eriti tore ju.

Keegi soovis, et ma blogiksin. Mõtlesin, et teen seda homme peale tööd, aga samas miks mitte ka kohe praegu.  Ma tavaliselt viimased postitused olen alati siis teinud, kui midagi on halvasti läinud või kui miski südant piinab, kuid pean tõdema, et viimasel ajal on kuidagi hästi kõik läinud ja kuidagi hea on olla jälle. Jumal tänatud!

Olin juulis kogu aeg tööl, reaalselt kogu aeg, vabat aega, et midagi huvitavat ja head teha oli nii vähe, et ma ei saanudki juulis midagi teha ega kuhugi minna. Kuid vähemalt jõudsin 31.juuli see aasta esimest korda randa ja sain endale isegi õrnad randid õlgadele :D. Peale viimast juuli tööpäeva tuligi 10 vaba päeva, käisin vahepeal veel Kätliniga rannas ja sain veel tugevamad randid endale :P.
Siis oli see eelmine nädal 4-10 ja see nädal oli mu suve parim nädal, vähemalt selle nädala põhjal saan ma öelda, et olen saanud ka natukenegi suve nautida. Esmaspäeval läksin vanematega elva kella kümneks, vedelesin üksi rannas, lasin päikesel end praadida ja ootasin birgitit kolm tundi, lõpuks ta siis tuli ja suutsin kaks tundi veel vedeleda, kui tundsin, et ma enam ei jõua, rannast ära minnes ja peeglit vaadates vaatas mulle vastu punane nahk. Liikusime siis birgitiga rongijaama ja ootasime rongi, et pukka sõita. Pukka jõudes läksime kärdi juurde ja vedelesime seal ja tundsin seljal valu, ilmselgelt suutsin selja mõnuga ära põletada. Alar tuli pukka, võttis meid peale ja viisime ta õele kuhugi akulaadija ja siis läksime trepimäele. Käisime birgitiga ujumas ja seal oli niiiiiiii mõnusalt soe. Trepimäelt viis meid alar cäroli juurde ja sain oma keha ära kreemitada. Sealt läksime välja ja käisime poes ja läksime lehtla juurde, tegime naisteka, merli ja laura tulid ka. Kui joogid otsa said helistas cärol alarile, et kas ta viitsiks meiega tanklas käia ja ta viitsis, merli ja laura läksid ära. Peale tanklaskäiku istusime veel natuke seal ja siis käisime cäroli juures riideid vahetamas ja läksime koolimaja taha, kus olid kristjan, alar, vello, erki ja mart. Jutustasime seal ja kunagi läksime ära koju. Teisipäeval vaatasime birgitiga ta väikest venda ja ma reaalselt ei suutnud pluusi kanda, sest selg oli ikka mega punane ja valus. Õhtul tuli cärol järgi meile ja läksime tema juurde, ta tegi megaülihead pastat meile ja peale söömist läksime välja. Passisime laulukal, läksime jalutama, aga mõttetu oli, niiet läksime cäroli juurde filmi vaatama. Andry ja mihkel tulid ka kunagi ja birgit läks kunagi ära koju, vaatasime filmi lõpuni, vaatasin andryga veel ühe mega hea filmi ära. Kolmapäeval tulin päevase rongiga tartu, neljapäeval ja reedel käisin tööl ja reede peale tööd käisin poes ja pakkisin asju ja läksin pukka jälle. Jaamas ootasin natuke birgitit ja kui ta tuli käisime poes ja läksime josti juurde. Alar ja erki jõudsid enne meid sinna ja kui me jõudsime oli juba jutt, et käime tartus. Pidime kella kaheksaks mingi it kohta jõudma, natuke peale kaheksat jõudsime, igatahes käisime veel selverites ja sirkas ja tulime tagasi pukka. Passisime natuke josti juures ja siis läksime mustakale ja sealt laulukale. Jõin üksinda pool õunaviina ära ja ma polnud isegi mitte nii purjus kui ma oleksin tahtnud olla, aga piisavalt purjus, et teha midagi rumalat, mis hiljem kätte maksis.
Laupäeval enne kümmet vist, tuli äpu meile järgi ja läksime kärdi juurde looret vaatama, no jube armas laps ikka :P. Ilm oli mõnusalt pask, vihma ainult kallas. Mõtlesin kuidas ma romurallile lähen ja kas üldse lähen, aga siis loksus see asi paika õnneks. Mingiaeg jäi vihm järgi ja läksime poodi ja tagasi kärdi juurde liikudes hakkas jälle megalt sadama, niiet me lõpuks tilkusime veest kui kärdi juurde jõudsime. Kahe ajal tulid mõtu jaanika ja mu vend järgi mulle ja läksime ära antsla. Kõndisime natuke laada peal ja käisime söömas ja siis läksime laulukale istuma. Minu arust eelmise aasta ja selle aasta romuralli olid suht võrdsed, eelmine aasta oli põnev, sest sõitsid kaks naist, see aasta oli platsil korraga 14 autot, oleks 15 olnud, aga ühel elvakal läks mingi asi katki enne platsile tulemist. Igatahes põnevust jagus ja birgit, alar, kristjan, vello ja indre tulid ka siiski antsla, olin nendega suht pika aja ja natuke enne lõppu käisin mõtu juures ja küsisin, kas ma pärast ta autot laenata võin, sain jaatava vastuse, kuigi kartsin, et tuleb pikemat sorti palumine :D. Peale romut esinesid Genka ja Terminaator. Genka ajal viisin mõtu ja jaanika ja venna koju, helistasin birgitile, küsisin kaua nad antslas veel olla plaanivad, b ütles, et ma tagasi läheksin, läksin siis. Termikas oli juba laval ja no Jaagupil on ikka niiiiiii head laulud, tantsisime ja laulsime vello, birgiti ja kristjaniga lava ees :D. Termika aeg läbi sai siis läksime ära antslast, käisime birgitiga elvas ja kohutav kui paks udu oli, midagi sõites ei näinud. Peale elvat passisime natuke pukas veel ja läksime ära koju magama. Pühapäeval ärkasin 9 ajal, et poole kümneks mõtu juurde jõuda, ta tõi mu tagasi birgiti juurde ja läks ise tööle, ma läksin magama. Ärkasime siis värvisin b juuksed ära ja tulin päevase rongiga tartu tagasi. Käisime oliveriga selveris ja lõunakas ja läksime tema juurde, mõtlesime, et lähme elvasse ujuma, aga siis ta ema ütles, et nad lähevad äksi saadjärve juurde võrku mängima ja me võime saadjärve ujuma minna. Olime mingi kuuest poole kümneni seal, käisime korra ujumas ja käisime äksi poes ja passisime plate peal ja nii mõnus oli, tõsiselt mõnus, nägime luikede peret ka, nii armsad olid. Ja minuga hakkas suhtlema keegi kes tundub hea. :)
See oli mu suurepärane nädal ja kui ma saaks, ma heameelega kogeks veel sellist nädalat.

See nädal pole miskit teinud, niisama vedelenud ja olnud. Homme ja reedel tööle. Nv vaba, esmaspäeval tööle ja esmaspäeva õhtul või teisipeval pukka, öölaulupidu on seal.

Ma nii loodan, et varsti saab selle kolimisega ka juba ühele poole. :)

Mu viimane postitus on nii palju negatiivsust, kuid nüüd ma tunnen end jälle hästi. Olen tõesti ehe näide sellest, et kõik halb mis elus on, ei kesta igavesti ja kõigest negatiivsest oma elus saab vabastada, halvad ja valusad emotsioonid asenduvad heade ja meeldivate emotsioonidega, õnnetundega. Ma ei saa veel öelda, et ma olen õnnelik, aga ma tean, et ma liigun selles suunas! :)