Pole siia nii tükk aega jälle kirjutanud ja põhjus miks, on tegelikult imelihtne. Mul lihtsalt ei ole aega. Kool ja töö võtavad nii palju vaba aega ära ja kui pole koolis või pole tööl, enamasti kui pole tööl õhtul, siis üritan nautida vaba päeva.
Ma ei tea millest kirjutada tegelikult. Pole eriti mõtet koolist või tööst ka rääkida, lihtsalt kõigile teadmiseks, et kool+töö koos ei ole üldse kerge ja üks neist hakkab teist mingilmääral segama.
Elvas olen elanud nüüdseks paar päeva üle kuu ja mulle nii meeldib siin. Arvan, et see kolimine oli viimaste aastate parim otsus. Ainus mis mulle ei istu üldse on bussiliiklus.
Mul läheb tegelikult tohutult hästi ja ma olen väga õnnelik, ainus mis mind praegu piinab on mu tervis. Saaks selle korda, oleks kõik väga super.
Üle pika aja oli mul ka vaba nädalavahetus, reedel ma puhkasin varasematest päevadest. Ja laupäeva plaanisin ka suht kodus vist veeta, aga siis käisime Evelyni ja Pärdiga pildistamas natuke ja hiljem läksime Evelyni, Pärdi ja Velloga Otepää Seiklusparki, mis oli päris vahva, kuid samas ka väsitav. Viimane ehk viies rada oli kõige raskem ja isegi natuke kahetsesin, et sinna üldse läksin :D. Aga tore oli ja peale seda läksime pukka ja täna tulin koju tagasi.
Selle nädala jooksul mõistsin, et mina usun karmasse totaalselt. See mida teed teistele, tuleb sulle endale tagasi. Võib-olla mitte kõik, aga midagi kindlasti. Ma peaksin olema õnnelik selle üle, et keegi tunneb seda, mida mina tema pärast tundnud olen, aga tegelikult on mul lihtsalt kahju ja hale sellest inimesest, Tahaks aidata ja ei tahaks aidata, rohkem ei tahaks, sest ta kannatab oma tegude pärast, niiet järelikult on ju ära teeninud?
Veel mõtlesin ma, et ma ei taha olla kellegagi kuri, õel, vastik, sest ma ei taha, et keegi oleks minuga nii. Ehk siis, ma ei taha, et ma saaksin läbi karma tagasi millegi, mida ma kellelegi teinud olen. Ma üritan iga inimese vastu nii tolereeriv olla kui ma suudan.
Erilisus. Olen seda sõna kuulnud erinevatelt inimestelt enda kohta. Ja mulle pole siiani kohale jõudnud milles see erilisus siis väljendub?! Seda sõna öeldi mu kohta ka aastaid tagasi. Mina ei saa aru milles, kuidas see väljendub, aga see tähendab mulle palju, et keegi nii arvab.
Veel viimaselajal olen ma aru saanud keda nimetada sõbraks ja keda mitte. Inimesed kellega on nii palju mälestusi ja kellega on nii tore koos olnud, ei ole enam sõbrad. Nad on lihtsalt inimesed, tuttavad kellele ütled ''tsau'' kui neid kusagil näed. Aga millegi mõistmatu pärast ei ole enam miski endine. Ja ma pole enam kindelgi, kas tahan nimetada kedagi oma sõbraks, kes käitub sõbrana ainult näo ees, kui ta ise on alkoholi tarbinud..
Mul on väga hea meel, et mulle negatiivselt mõjuvaid ja halbu inimesi on mu elust järjest vähemaks jäänud ja mul on veel suurem hea meel selle üle, et mind ümbritsevad nii paljud head ja toredad ja imelised inimesed. Ma tunnen, et mul on vedanud, aga vahest mõtlen, et ma ei ole neid inimesi ära teeninud.
Kurat kui kurjaks ajab see, et kogu aeg pean mina olema see, kes kedagi aidata saab, reaalselt KOGU AEG, aga nii kui mul midagi vaja on, siis pole mul kedagi ja pean alati ise vaatama kuidas hakkama saan oma asjadega, eriti tore ju.
