Ma olin viimati siin blogis aprilli kuu lõpus ja ma tundsin täna, et ma tahan kirjutada, sest kõik on hakanud nii allamäge minema.
Mu elus on vahepeal nii paljut toimunud. Ma olin üle pika aja väga õnnelik, aga nagu alati juhtub, siis see õnnelikkus kaob peatselt ja on kaks isikut keda ma selles süüdistada saan, üks on mina ise ja teine on tema. Ma tahan alati inimestest head ja parimat uskuda, ma tahan uskuda, et inimesed suudavad muutuda, sest mina ise suutsin, aga mulle tundub, et minu ümber ei ole neid inimesi kes on võimelised muutuma. Ma lasen halbadel isiksustel, keda ma heaks pean, rikkuda ära kõik selle hea mis mul on. Ma ei tohiks lasta idiootidel rikkuda seda head, mida ma juba ajaga olen saavutada suutnud, aga ikka ja alati ma teen valesid valikuid ja läbi nende valede vaikute teen ma tahtmatult haiget teistele ja lõpuks saan ka ise haiget ja kaotan kõik.
Mõtlesin täna, et kas inimesed ise ka reaalselt taipavad kui palju haiget nad teistele teevad?
Näiteks andes lubadusi ala 'ma olen su jaoks alati olemas', 'ma ei jäta sind kunagi', 'ma ei tee sulle enam kunagi haiget', 'ma armastan sind igavesti'. See esimene lubadus ja see viimane lubadus on need, mis teevad kõige rohkem haiget kui neid murtakse. Kuidas sa saad ära kaduda, kui sa oled lubanud olemas olla? Kuidas sa saad anda sellise lubaduse, aga mitte kunagi seda lubadust täita? Kuidas saab olla nii, et alati kui mina olen sind vajanud, pole sind olnud, aga kui sina mind oled vajanud, olen ma alati su jaoks olemas olnud. 'ma olen su jaoks olemas, ükskõik mis', kus sa siis nüüd ja praegu oled? Sind pole, sa valisid selle lubaduse murdmise ja ma loodan, et sa tunned end sellepärast ka halvasti. Ma kunagi ütlesin kogu aeg, ära anna lubadusi, mille täitmises sa kindel ei suuda olla, aga ikkagi ma sain lubadused, mis nüüdseks on täielikult, totaalselt murtud.
Ma ei saa aru, kuidas saab inimene kellestki, kes aastaid on ta elus olemas olnud, lihtsalt minema visata nagu oleks ta prügi. Kuidas saab kedagi lihtsalt ära kasutada, et endal hea oleks ja, sest pole kedagi teist käepärast võtta. Kuidas saab rääkida ilusaid sõnu 'sa oled ilus, kena', 'sa oled parim', 'ma vajan sind' ja aja möödudes unustada kõik nagu mitte midagi poleks olnudki? Kuidas saab keegi, kes kunagi ütles sulle, et ta sind armastab väga palju, teha nii meeletult palju haiget. Kuidas saab keegi öelda 'ma hoolin sinust', 'sa oled mulle kallis' ja siis unustada need tunded. Kas tõesti tunded kustuvad nii kiiresti? Kas olen mina imelik, et mina ei suuda nii kiirelt oma tundeid kustutada nagu mõni?
Kuidas saab keegi keda sa armastasid ja kes sind armastas tekitada ise nii palju viha su sisse tema vastu, et see on väljakannatamatu ja väga kurnav? Tundes seda viha ja mõeldes mälestustele, tahaks lihtsalt oksendada, tahaks lüüa iseennast, et nii sinisilmselt uskusin kõiki neid ilusaid sõnu ja lootsin parimat.
Ma ei taha tunda viha ega vihkamist, ma tahaks tunda ükskõiksust, vihkamise vastand on armastus, mõlemad on kõige tugevamad emotsioonid mida inimesed tunda saavad. Ma ei taha tunda vihkamist, ma tahan tunda ükskõiksust, sest mida rohkem ükskõikne ma olen, seda vähem ma mõtlen selle inimese peale, kes on nii palju halba teinud..
Ma tahan, et sina ja teised sinusugused mõistaksid, et nii ei ole ei ilus ega ka viisakas käituda inimestega, kes on alati parimat teile tahtnud, andnud endast kõik, et te end hästi tunneksite ja tõesti vastutasuks on ainult kõik negatiivne ja halb?
Ma tahan, et sa mõistaksid mida sa mulle teinud oled, kui palju haiget ja kui palju piina. Ja ma tahan, et sa ei teeks mitte kellelegi teisele mitte kunagi nii, sest keegi pole seda ära teeninud. Aga samas ma tahan, et sa tunneksid ise seda kõike, tahan, et keegi teeks sulle täpselt nii nagu sina mulle oled teinud. Ma tean, et see pole ilus tahtmine, aga inimene õpib ainult läbi oma kogemuste, ehk sa õpiksid, kui sa ise kogeksid.
Ma saan loodetavasti varsti keerata oma elus uue lehekülje. Ma saan ära minna teise linna ja ära minekuga sulgeda enda järel kõik uksed mälestustesse mille meenutamine nüüd juba liiga palju haiget teeb.
