''Aeg parandab haavad, kuid haavad jätavad armid.''- minu haavad on paranemas ja armid on tekkimas. aga see peab ju hea olema? see tähendab, et mul hakkab paremini minema, kui haavad on kinnikasvanud ja alles on vaid armid, mis muidugi võivad siiski valu anda tunda, aga vähemalt on haavad paranenud ja ei ole enam nii valusad?!

I hate that you seem perfectly fine without me.

Praegune nädal on isegi üsna tegevusterohke olnud ja nauditav, mis on muidugi ime.
Esmaspäeval käisin Cäroli juures, tegime natuke siidrit ja rääkisime liiga kaua niiet und jäi väheks ja hommikul pidin vara juba bussile minema ja koju sõitma ja siis kooli, aga tore esmaspäev oli :P.
Teisipäeval siis Ivika, Kelli ja Helen kutsusid Eeroga pildistama, alguses mõtlesin, et ei viitsi üldse ja väsinud olen ja tahaks koju puhkama, aga lõpuks jäin nõusse ikkagi. Käisime ühikast läbi, Ivika otsustas, et tore oleks mu jope endale selga panna ja nii ma pidin ta jope panema ja olin nagu vahukomm -.-. Läksime ühikast siis Eero juurde, passisime seal ja käisime Ivika juures ja läksime toomemäele. Tegime mõned pildid seal, aga suht külm oli, niiet tahtsime ära minna. Viisime Kelli ja Heleni sirka juurde ja ise läksime Eero juurde. Jõime teed ja Eero töötles pilte ja siis käisime Ivikaga mäki juures ta õe järel ja Ivika tõi koju mu.
Kolmapäev oli disappointed day. Päeva alguses suutsin oma netipanga ära blokeerida ja pangas käies tuli välja, et mul on isa volitust vaja või peab ta minuga kaasas olema, ütlesin neile, et ta tuleb alles jaanipäevaks Eestisse, a õnneks nad ütlesid, et läbi internetipanga saab ka selle volituse teha. Aga jah, lootsin midagi, mida ei juhtunud ja sain pettuda jälle, nice!!!!
Neljapäeval peale kooli käisin lõunakas ja olin natuke kodus ja läksin Oliveri juurde, käisime poes ja värvisin ta ema juukseid ja passisime niisama, kui Evelin ütles, et maja me ei saa kevadeks :(, hakkasime siis kortereid vaatama, mida lühiajaliselt üüritaks. Eks näis mis selle Tallinna praktikale minekuga üldse saab siis.
Reedel peale kooli tulime Ivikaga minu juurde ja siis läksime talli, mu õde tuli ka. Mäki juures ootasime Ivika sõbrannat. Tallis ära käisime, tulime korraks minu juurde, võtsin oma asjad ja läksime Ivika juurde. Passisime niisama ja mingiaeg hakkasin sättima ja siis hakkas Ivika sättima ja kunagi hakkasime linna liikuma. Saime Stati parklas Kelli, Heleni, Häli ja mingi kahe kutiga kokku, Ivika tuju läks pahaks. Päris pikka aega olime seal stati parklas enne kui ära hakkasime liikuma. Läksime Treppi, aga seal polnud ühtki vabat lauda, seega me ei viitsinud seal passida ja oodata ja liikusime ära. Tegime raekojas pilte ja läksime Fastersisse. Mingiaeg nägin puka rahvast seal, kutsisid meid endaga klubisse kaasa, ajasin vastu, lõpuks jäin nõusse, kuigi olin täiesti kindel, et dokumendikontroll on ka. Muidugi oli ja Kelli oli oma dokumendi ka Heleni kätte unustanud :D. Sõitsime Ardoga siis Fastersi juurde tagasi, Helen oli seal ja läksime sisse, mõtlesime mis teeme, lasin Ardol meid Ivika juurde ära viia ja suht tuttuminek.

Laupäeval, ehk täna siis, hommikul ärkasin Kelli telefonikõne peale ja mingiaeg Ivika tõi koju ära, passisin veits ja käisin pangas, et uut püsiparooli saada ja õnneks sain ka.

Kuidagi teguderohke nädal mu jaoks ja natuke harjumatu, sest ei mäleta ausalt, kuna viimati nii palju korda oleksin saatnud.
Vahest on tunne, et asjad hakkavad paremuse poole minema ja siis näen või kuulen või mõtlen midagi ja jälle algfaasis tagasi. Tekib küsimus, et kunas see kõik lõppeb ja kunas mind enam iga pisiasi ei häiri ja kunas ei teki mu sisse mingit vastikut tunnet kui näen midagi, mis mulle ei meeldi....

It's okay if I'm not your favourite chapter you have written, but I hope you sometimes smile when you flip back to the pages I was still apart of.

Tahtsin, et Sina saaksid haiget. Tuli välja nii, et Sina said haiget ja mina sain haiget, mida ma poleks oodanud üldse. Ei arvanud, et nii läheb, aga läks ja ma tunnen end halvasti, tunnen end maailma kõige halvema inimesena ja kardan, meeletult kardan, et see valu ei kaogi kunagi.Ja mina ei tea nüüd mida edasi teha, kuhu edasi liikuda, kuidas ennast aidata.. 

I will be always and forever yours!

too much tears over an asshole

ma olen olnud selles punktis kunagi, see on kõik nii tuttav. kogu see valu ja kogu see haavatud ja kõik need haiget saamised, haiget tegemised. ma ei taha seda. ma ei taha, et korduks täpselt see, mis eelmine aasta kordus, see oli jube, aga ma sain siis hakkama endaga. aga võib-olla seekord enam ei saa?