ma väga tahaks siia midagi tarka ja asjalikku kirjutada, aga midagi sellist pole. midagi head ka pole. kuigi tegelikult, see nädal on siiamaani üsna hästi möödunud, kooli mõttes muidugi. homme võib isegi hea päev tulla, vähemalt praegu tundub, et tuleb.
oeh, kuidas ma tahaks Sinuga rääkida, aga see poleks ilmselt kõige parem mõte. ja pealegi jääb julgusest puudu. argpüks.
kevad võiks ka tulla juba, tahan mantli asemel tagi juba kanda ja soojem võiks olla. hetkel sajab taevast lund alla jälle(mis pole üldse tore).
ma isegi ei tea, miks ma siia midagi kirja üritan panna, kui nagunii pole miski viimastest blogimistest muutunud. kõik mu sees on endiselt sama.
mingisuguses mustas augus olen, kust on raske välja saada, aga ilma võitluseta ei saavuta nagunii midagi. sellest olen ma juba aru saanud, kuigi kaotajaks on ka väga lihtne jääda. võita on raskem.
homme hakkab märtsikuu ka, millest peaks hea kuu tulema, sest plaane on juba. tattoo tegemine, rootsi kruiis, sünnipäev, tüdrukuteõhtu, birgiti juurde jne.

but then i realized that i was holding on to something that didn't exist anymore. that the person i missed didn't exist anymore. people change. the things we like and dislike change. and we can never wish they wouldn't all day long, but that never works.

26! naeratamine ei tähenda alati seda et ma õnnelik oleksin, iga päev on valus.

täna on see päev, millel on minu jaoks tähendus. aga sellel tähendusel pole mõtet sest miski pole enam nii, nagu varem oli. ja tegelikult on sellest kahju. aga mul on mu mälestused mille üle mul hea meel on ja need on tõesti ilusad mälestused.
lubasin alustada uuelt lehelt, unustada Tema ja hakkata õnnelikuks inimeseks, aga noo, sellest ei tule midagi välja, kui Sa koguaeg mu peas oled, mine ära, Sinust pole kasu seal, teed vaid liiga. ma ei kujuta ette ka, kas kunagi üldse need tunded mu sees muutuvad ja kuna nad muutuvad, ma tegelikult ei tea kas ma tahan, et nad muutuksid. ma tahan, et kõik oleks nii nagu  varem oli. NOSTALGIA.

ma ei saa aru, miks mingist väiksest asjast nii suur number tehakse, nagu lasteaed, ma ei hakka kellelegi midagi ütlema, sest ma ei olnud seal, ma ei tea, ma tean ainult nii palju kui räägitud on ja ma võtan endale selle õiguse, et öelda, lasteaed, tiinekad, oli siis oli, juhtus siis juhtus, vabandatud sai, ikka jääb väheks veel? te ei kontrolli üldse mis sõnu te suust välja loobite, te ei mõtle, et teie sõnadel võib kellelegi tugevam mõju olla kui te arvatagi oskate. vaevalt et see asi seal nüüd nii hull ka oli, et sellest nii suure numbri pidi tegema, aga noh, arusaadav, väiksesse alevikku ongi vahest vaja põnevat jutuainet toota, et ikka liiga igav ei hakkaks. aga samas, võiks tagasi tõmmata, sest teie rumalad sõnad mõjutavad teist inimest liigselt!!!!!!

imestasin just ükspäev ise, et küll mul läheb koolis ikka hästi, ma olen nii üli rahul oma hinnetega ja mul on nii hea meel selle üle, et ma olen suutnud kooli korras hoida, mitte pole käest lasknud, aga eks nüüd ongi rohkem energiat et kooli korras hoida, sest ega seda energiat millegi muu peale mul kulutada pole.

iga päev on maraton, iga päev võitlen, aga jään kaotajaks, iga päev loodan, et tänane on vähem valus kui eilne, kuid see pole nii. iga päev ma mõtlen Sulle, kuigi ma ei tahaks, sest ma tean, et sellest ei ole mitte mingisugust kasu, kahju vaid iseendale. nii valus on iga päev, koguaeg.

You touched my heart you touched my soul. 

You changed my life and all my goals. 

And love is blind and that I knew when, 

My heart was blinded by you. 

I've kissed your lips and held your hand. 

Shared your dreams and shared your bed. 

I know you well, I know your smell. I've been addicted to you.

You have been the one. You have been the one for me.

And as you move on, remember me, 

Remember us and all we used to be 

I've seen you cry, I've seen you smile. 

I've watched you sleeping for a while.

'selles suhtes et mõnes asjas ma kadestan Sind ja mõnes asjas mitte, selles suhtes et Sinu tegemiste peale, ja asja kirjeldused, sõnastus, päris huvitav. Sul on stiili, Su hoiak, Su riietus, Su sõnastused, Su tegevused, väga huvitav oled'

kohe kindlasti viimase aja parimad sõnad, mis mulle öeldud on. ülipositiivne mõju mulle ja ma tänan sind! : )

tahan lahti saada nendest mõtetest oma peas ja sellest tundest oma sees!

The only thing I want is for you to be happy 

Whether it be with me, or without me 

I just want you to be happy

ma lihtsalt ei saa jätta mainimata, et see, et mul oli julgust öelda midagi, milleks sinul julgus puudus, ei tähenda seda, et minul ei olnud valus. minul oli samamoodi valus nagu sinul. ja kui sa ei oleks tahtnud seda, siis sul oli võimalus öelda midagi, aga sa ei öelnud, järelikult oli see ka sinu soov.. ilmselgelt mõningad inimesed arvavad, et mina olen see, kes halba tegi, aga keegi teist ei tea mida mina tundsin ja keegi ei vaevu isegi mitte küsima, lihtsalt arvatakse midagi.
ja see, et ma naeran ja mul lõbus on, ei tähenda seda, et mul ei oleks valus..

I’ve been working hard so long

Seems like pain has been my only friend

My fragile heart’s been done so wrong

I wondered if I’d ever heal again

.

 

And now when all is doneThere is nothing to sayYou have gone and so effortlesslyYou have wonYou can go ahead tell them

Tell them all I know nowShout it from the roof topsWrite it on the skylineAll we had is gone now

Tell them I was happyAnd my heart is brokenAll my scars are openTell them what I hoped would beImpossible, impossibleImpossible, impossible

ma ei taha enam selle blogiga tegeleda, nagunii midagi tarka kirjutada pole, kui tuju tuleb, siis kirjutan.
kõik on sassis ja katki. mida rohkem ma mõtlen, seda hullemaks kõik läheb.

Sinu hing on aed ja sinu mõtted on seemned. Sa võid kasvatada lilli ja sa võid kasvatada umbrohtu. Sul on alati võimalus valida.

neljapäeval käisin sõidus, või noh, tegelikult eksamit tegemas ja õpetaja lasi eksamist läbi mu, ütles ainult, et tahab et ma kaks korda veel sõitmas käiksin, lihtsalt igaksjuhuks. esmaspäeval saan tunnistuse kätlini käest kätte. olin veits kodus ja siis läksin oliveri juurde, nele oli ka seal, käisime feenoksis, nelele tuli isa järgi, käisime oliveriga maximas, oliveri juures tegelesime tööga, kuid mitte kõige edukamalt.. kunagi jõudsin koju, tahtsin greyd vaadata, aga ei viitsinud oodata kuni telekas käima läheb ja läksin unne ära.
reedel pidi kolm tundi olema, aga oli kaks hoopis, esmaabis tegime situatsiooni ülesande ja kt, eesti keeles tegime ka kt, siis ootasin kuni enku tartu jõuab, pool üks läbi jõudis. saime oliveri ja nelega kokku, käisime feenoksis ja siis tulime enega koju. mingiaeg läksime linna, andryle kingitust ostma(tahtsin juba hakkata kirjutama, et mis ta endale saab, aga meenus, et ehk ta loeb ka mu blogi ja siis poleks ta kingitus enam üllatus), siis enku tahtis pluusi endale, käisime poodides, ükski talle ei sobinud. kebabi käisime söömas, no see oli üliii hea. lõunakas käisime ka poodides veel, miski ei sobinud, lõpuks ostis ära ühe pluusi, tulime koju. sättisime, tegime pilte jne. olime juba valmis peole minema ja siis isa vihastas mu välja ja jätsime minemata. läksime õue hoopis niisama. kõndisime oliverile vastu, käisime comarketis, jalutasime niisama, nägime ristot ja väikest karli, rääkisime nendega ja mingiaeg koju ära. hendriku peale sain üli vihaseks ja olen siiani vihane ja solvunud ta peale. loodan et ta ise saab ikka aru, miks.
laupäeval ärkasime, sõime ja siis linna. enku tahtis henna pastat osta, aga seda polnud, tulime koju, tegelesime piltidega, vaatasime telekat ja õhtul läks enku rongile. kunagi mingiaeg helistas oliver, et ma välja läheks, ta kätlinitega mu tänava otsas, läksin siis. rahulik oli. kunagi jõudsime oliveri juurde, tegime pannkooke ja kunagi jõudsin koju ka. läksin suht kohe magama ära.
täna on mõttetu päev.